Esimene mõte

Mulle pole siiani vist kohale jõudnud, et veetsin oma eelmise nädalavahetuse Eestis. Ma laadisin oma akusid veel pühapäeval, mil mu armas sõber veetis minuga aega kui ka esmaspäeval, kui tuli teha kiire “kohustuslik” külastus oma eelmisse kooli. Ma pole kindel, kas mu kiire tervenemise põhjus peitus just nendes pisikestes hetkedes või siiski  antibiootikumides, mis siiani…

Ootamatu külaskäik

Alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud. Neljapäeva õhtul olin ma kindel, et veedan reede oma väga kalli sõbraga Amsterdamis, aga järgmisel hommikul võtsin ma lennupileti Tallinna. Ei, ma ei võtnud piletit oktoobriks ega ka jõuludeks mitte, vaid 28. septembriks. Viskasin oma 3 särki, puhta aluspesu ja paksu õpiku seljakotti ning jooksin lennujaama. Spontaansus? Täitsa…

Ai, jälle see kookospiim!

Veider, kui palju võib inimene aastaga kasvada. Kindlasti oled sa märganud, kuidas vastsündinust saab aastaga ringi ukerdav põngerjas või sinu nägu muutub “vanemaks ja targemaks”. Kasvamine ei pea toimuma aga ainult välimiselt, vaid ka sisemiselt. Võrreldes eelmise aastaga ma olen kasvanud igas mõttes. Ma olen tõstnud enesekindlust oma välimuse suhtes. Selle puhul jään ma iseendale…

“Head aega”

Ma pole näinud veel ühtegi värvilist lehte ega valge tüdruku kombel Starbucksist endale kõrvitsavürtsiga lattet tellinud, aga täna hommikul oma sooja teki alt nukralt langevate vihmapiiskade vaatamine andis selgelt mõista, et sügis on kohal! Päevad lähevad aina lühemaks, soojad joogid saavad uue tähenduse, kapi tagumisest nurgast võetakse välja see 5 aastat vana kampsun ning vaikselt…

Jälle üks roosa mull

Ma ei usu, et ma olen ainukene inimene, kes on märganud ilma mõju meeleolule. Viimane nädal on päike säranud iga hommiku mu toa aknast sisse, naeratus mu näol on püsinud päevast päeva ja motivatsioon asju teha on suurenenud. Jah, ma tõmbasin eile isegi jooksudressid selga, panin kõrvaklapid pähe ja tegin kiirema tiiru ümber kvartali. Need…

Pudru ja kapsad

Ma ju ütlesin teile, et järgmine postitus on vaid paari lonksu kaugusel! Ütlen ausalt, et natuke läks kauem aega kui paar lonksu, aga kuna iga mu postitus on tehtud koore ja armastusega, siis ei tahtnud ma eelmine nädal kiirustades oma mõtteid paberile visata. Ma olen kõik need nädalad endaga siin olles suht karm olnud. Ilmselgelt…

Uhiuued proteesid

Mul on alates neljapäevast olnud variant a) liiga palju vaba aega või b) tõeline lähedusevajadus tekkinud. See ei tähenda, et ma peaks nüüd kellegi kaissu pugema, aga asi on pigem selles, et ma igatsen oma sõpradega näost näkku rääkimist, nende kallistamist ja kasvõi kinos käimist. Ma pole kordagi kurb olnud, ausalt (!). Ma olen lihtsalt…

Loengu uus võtmesõna – Twitter

Kell on 9.04, kui ma selle postituse kirjutamise ette võtan. Mul on praeguseks juba kodust kõik tolmud tõmmatutd, maitsev hommikusöök söödud, pesus käidud ja nii mõnigi video youtube’st vaadatud. Järjekordne loeng hakkab kell 13 ja nüüd on mul aeg iseendale. Nädala selgroog saab kohe murtud, kuum kohvitass aurab vaikselt aknalaual ja Spotify playlistist mängib mulle taustaks…

Geid ja raha

Eile oli üks nendest õhtutest, kus ma tõesti tundsin tänutunnet. Tänutunnet just selle üle, et mu vanemad on kinkinud mulle võimaluse alustada oma õpinguid minu jaoks kõige kodusemas linnas. Eile õhtul, kui ma oma varbad päikse poole sirutasin, natukene ülekeedetud pelmeene nautisin ja raamatut lugesin, siis tuli mu suust järsku lihtsalt ohe koos valjult väljaöeldud…

Uber on nõrkadele

Mul on neli tundi aega järjekordse hullumeelse peoni. Pidu, mis lõpetab selle tutvumisnädala ja annab viimase tõuke ülikooli alustamiseks esmaspäeval. Ma tunnen, et ma vajan seda rutiini, mis sisaldab kooli ja trenni oma ellu juba. Ma tean, et see tuleb raske, aga kui ma näen oma kursuse kataloogis, et kohustuslikuks osaks on “How I Met…