Milline mees!

Hei! Ma pole ammu oma blogi hakanud päris “hilja” õhtul kirjutama. Hilja jutumärkides, sest tavaliselt jalutan ma juba üheksa paiku voodisse, et rahulikult raamatut lugeda ja lõpuks unne vajuda. Praegu pean ma aga end treenima järgmiseks eksamiks, mis toimub teisipäeval kella 19.00st kuni 21.00ni. Ärge isegi küsige miks – ma ei taha vastata. Ma olen…

You know princess…

Ma pole ammu ärganud tundega, et tahaks kirjutada. Õigemini Nublu sõnade kohaselt on naistel siiski tujud, mitte tunded, seega pole ma ammu kogenud kirjutamistuju kuni tänaseni. Ma alustasin selle postituse kirjutamist rongis arvates, et sihtkohani on kuskil tunnikene sõitu, aga minu üllatuseks leidsin ma end juba 30 minutit hiljem Hollandi telearhiivist. Sellegipoolest postitan ma enda…

Aeg ei sörgi

Ma ei tea, kuidas see taaskord juhtunud on. Minu eelmisest postitusest on enam kui nädal möödas, aga ma ei tunne seda. Aeg ei kõnni, sörgi ega hüppa. Too jookseb ja mina jooksen selle sabas. Hetkel on vaid joogipaus, et mõelda selja taha jäänud kilomeetrite peale. Põhjus, miks ma enne (kohvi)pausi pole teinud, peitub ikka koolitöös,…

Tulemus ei kinnita hüpoteesi

Ma mõtlesin, et valentinipäeva vaimus võiks ikka ühe loo oma blogisse kirjutada. Minu magamistuba katab roosamannane päiksekuma, kõrval hingab hommikupudru ja taustaks käib vaikselt akustiline muusika. Ma pole eriline sõbra – ega valentinipäeva pidaja kunagi olnud, aga mulle meeldib mõte, et kui tavaliselt võtame ome sõpru enesestmõistetavalt, siis see üks päev tuletab meile meelde neid…

Silmad nagu tõllarattad

Ma pole kindel, kas mu kõrvakuulmine on paremaks läinud või tõesti laulavad Amsterdamis linnud juba väljas. Veebruar pakub igale hollandlasele kindlasti palju vihma, tuult kui ka tormi, kuid samas tekitab ootusärevust kevade suhtes. Hommikune äratuskell on nädalavahetusel taaskord päikserežiimi peale lükatud ning hea tuju on tänu sellele garanteeritud. Mul on siiralt hea meel olla tagasi…

Erisugused nõelad

Täpselt nädala ja kahe päeva pärast lendan ma tagasi Amsterdami – sinna, kus jäi pooleli minu teine elu ja kodu. Ma ei tea, kas teine elu oleks päris õige öelda, sest tegemist pole ju arvutimänguga, kus on võimalik oma avatari muuta või kaotatud süda tagasi teenida, aga ega seal pole ma päris see inimene, kes…

Isuäratavad pannkoogid

Aastaga muutub nii palju. Muutud ise inimesena, tegeled uute asjadega, suhtled uute inimestega, jätad osa inimesi eelmisse aastasse, vahetad kooli või eriala, leiad armastuse, kaotad armastuse, üks hetk oled esineja ning järgmine hetk juba pealtvaataja. Täpselt aasta tagasi panin ma oma südame ühes oma keha ja mõistusega Roosade Kääride moeüritusse. Jah, siis olin ma justkui…

Ebatavaline kuld

Kolmapäeval otsustasin ma peale kirjutamist käia Solarisest läbi, et tuua filmilindilt ilmutatud pildid. Ma arvan, et see oli armastus esimesest silmapilgust, kui ma neid fotosid nägin – kõik olid nii omamoodi ja valgus mängis ühel pildil rohkem rolli kui teisel. Huvi filmilindiga pildistamise vastu kerkis lakke. Jah, nii lakke, et ma palusin isal terve keldri…

Pea ees madalpunkti

Mu näpud on juba viimased päevad sügelenud, et saaks taaskord kirjutada. Ma olen ka vahepeal teinud umbes – täpselt 3 postitust, aga iga postituse lõpus tundsin ma pealiskaudsust oma sõnades ja nii need lood avaldamata jäid. Kui midagi teha, siis ikka hästi ja südamega. Täna olen ma tulnud mõtestatud kohvijoomingule oma Tallinna lemmikkohvikusse Röst. Kaneelisaia…

Parem mina

Armas sõber! Aasta viimane päev on kätte jõudnud. Ma pole siiani kindel, mida ma oma õhtuga peale hakkan, aga nagu minu üks kõige kallim inimene alati ütleb – “elu carryb”. Jah, ma võin sulle ka kinnitada, et ega see lause ainuüksi sind ei aita. Piisavalt usku, spontaansust ja tahtejõudu peab ka jaguma. Kui eelmine aastavahetus…