Pisarateni igatsetud

Vahepeal tasub lisaks perele ka sõpru kuulata – pole mõtet end sundida, kui pole seda õiget tunnet. Mul pole viimasel ajal olnud kirjutamisega kohe üldse seda õiget tunnet. Jah, isegi kui mu kõrval on olnud imeline tass kohvi või selja taha on jäänud omamoodi hetki täis nädal. Ma olen usaldanud oma sisetunnet ja lükanud kirjutamist edasi, et voolida sõnu südamest, mitte kohustusest.

Ausalt öeldes on see suvi osutunud nii erinevaks sellest, mida ma olin peas ette kujutanud veel Amsterdamis olles. Minu suves pole olnud mitte grammigi tõmblemist, vaid pidev kulgemine. Esimesed nädalad kodumaal pakkusid sügavaid unetunde oma pehmes voodis, aga päev pakkus küllaltki palju tühjustunnet. Seda tunnet, et ma ei kuulu enam täieõiguslikult siia, mul pole eesmärki ega väljakutseid. Mu aju ei mõistnud, miks ei viska ma end ikka ja jälle tundmatusse vette, vaid kulutan aega olesklemisele. Ma tundsin pinnapealsust kõigega, aga õnneks muutus see totter tunne vaid paari loetud päevaga, mil pakkisime ühel hommikul Bibiga oma kodinad kokku ja sõitsime üritusele I Land Sound vabatahtlikeks.

Ma võin käsi südamel öelda, et antud kogemus polnud vaid töö eest pileti lunastamine. See oli kogemus, kust ei puudunud naerumaiad inimesed ega ka väiksemad kriisihetked. Tööülesanded varieerusid 100 “tualettruumi” sildi kirjutamisest kuni puule “kostüümi” õmblemiseni. Jah, viimane liitis kindlasti minu kaks suurimat hirmu ühte – õmblemine ja kõrgus, aga hakkama sain! Õmblmine? Jah, ma õmblesin 9.klassis seeliku asemel padjapüüri (või midagi taolist) ning lubasin seejärel oma õpetajale, et ma ei õmble enam kunagi oma elus uuesti. Vähemalt oli ta piisavalt rahul minu esitlusega, et 5 tuli tunnistusele ja põhikool sai siiski lõpetatud. Järsku peaks talle isegi õmmeldud puust pildi saatma ja kirjutama pealkirjaks “Unistused muudavad maailma”?

*Võtab rahulolevalt lonksu oma kaerapiimaga kohvist”

Minu õnneks ei lõppenud see maagiline ja ergutav aeg aga vabatahtliku tööga. Festivalil sai päevast päeva naerdud pisarateni, päike paitas taaskord nägu tavapärasest tugevamini, Kimchi friikad viisid ühe meist meditsiinipunkti, muusika pani keha liikuma päikseloojangul ja hommikukohv tervitas meid telklas peale parajat öökülma. Ma ei tulnud küll tagasi mingi kindlama eesmärgiga, aga ma võtsin aja, et nautida hetki, mida olin Amsterdamis pisarateni igatsenud – Eestimaa loodus, sõbrad, hea toit ja pere. Mis puudutab aga unistamist, siis sellest ei saa ma elus üle ega ümber. Viimane on mind alati elus edasi viinud, aidanud sündida võimatutel asjadel ja üllatanud rohkem kui küll. Vahepeal tuleb võtta aga minut-tund-terve suvi, et näha ka unistamise vilju – just seepärast olen ma lubanud endale selle suve puhkamiseks, tänamiseks ja vaatamiseks.

ps! See nädal viib mind juba taaskord teise riiki, kus parimal juhul sünnib uus postitus kellegi teise käe läbi. 

ps! Haara tundmatutest võimalustest kinni 

Sooja vihma,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s