Pasta, pulmad ja papa

Täna on taakord natuke kaootilisem postitus. Nimelt veetsin ma enda viimase nädala Itaalias. Ma lülitasin end välja enamus suhtluskanalitest, et haarata seda seiklust võimalikult palju iseendasse ja mitte näidata seda pidevalt teistele. Küll aga kirjutasin ma reisist üles kõige paremad hetked ja klõpsutasin pilte enda telefoni, et viimaks tulla alati tagasi selle peatüki juurde oma elus. Haarake oma kohv ja koor, kui teil on vähegi soov minna tulevikus Itaaliasse või teil on piisavalt igav sellel juunikuu päeval, et heita pilk minu reisipäevikusse.


Ma siiralt usun, et iga reis hakkab pakkimisest. Minu jaoks tähendas see seekord (ning nagu ka iga eelnev kord) graatsilise käeliigutusega paari ettejuhtuva asja kotti viskamist. Palju mul ikka Itaaliaks vaja on? Ujukad, lühkarid, kleit, puhas pesu ja taskuraha. Ma olin endale EasyJeti lennupiletid kuskil kuu tagasi ära võtnud, et säästa end suurema summa maksmisest. Jah, vähemalt ma uskusin, et säästan end suurema summa maksmisest, aga kogemata õnnestus mul tagasilend osta valele kuupäevale, seega 30 lisaraha tuli ikka lõpuks taskust kokku kraapida.

Eelmine teisipäev vedasin ma end Schipoli lennujaama, kus ootas mind 1/3 Tallinna lennujaama ootesaalist. Kiire rose puhkuse alguse puhul sai alla kulistatud ning ligikaudu 40 minutit inimesi vaadatud. Kui tavaliselt valitseb selle lennujaama 1. ja 2. terminalis alati kaos, siis number 3 terminal oli täis rahulikke inimesi, kes lugesid raamatut, lürpisid kohvi või kritseldasid oma märkmikutesse midagi. Mõni hetk hiljem olin ma juba lennukis ning poolteist tundi hiljem Milanos.

Kell oli märkamatu kiirusega saanud 10 õhtul. Ma olin too hetk veel Milanos üksinda, sest minu reisikaaslane Anette nautis veel Ryanairi õhusõidukit. Väsinud ilmega jõudsin ma Ostello Bello Grande hostelisse, kus ühistoas vaatas mulle vastu ehtne ameeriklane. Kiirelt sai jagatud põhiinfo – kust, kuhu ja kellega. Tühi küht ei lasknud mul aga kauemaks lobisema jääda ning muidugi tellisin ma endale ümber nurga asuvast restoranist pasta koos veiniga. “Bon appetito!”  hõikab jalgarattaga mööda vurav mees ning mina laskun elu nautima. Hilistel öötundidel jalutab hosteli tuppa ka Anette, kellega koos sai 4.45 ärgatud, et jõuda varahommikusele rongile Rooma.

Kui eelnevalt polnud mu mõistus veel omadega Itaaliasse jõudnud, siis 250 km/h kihutaval kiirrongil jõuab kohale, et tegemist pole enam Hollandi maastikuga. Jah, kahjuks haaras 2/3 meie rongirieist unemati võimust, aga me mõlemad teadsime, et too rongisõit ei jää viimaseks. Roomas võttis meid vastu 32-kraadine kuumus, The Yellow hostel ja kamp noori. Ma olen armunud hosteli elusse ja olusse, sest lisaks odavale magamisasemele saab kaasa ka tasuta toidu, vahvad üritused kui ka uued huvitavad inimesed – kõik, mida ühe noore inimese hing võiks ihaldada.

Rooma ise on kindlasti arhitektuuriliselt kõige uskumatuid kohti, sest iga hoone on justkui omamoodi vaatamisväärsus. Meile ei andnud terve päeva jooksul armu temperatuurimõõt ega rahvamassid, aga imelise gelato nautimine suvaliselt kivitreppiddel aitas meil võidelda mõlema vastu. Kahjuks ei aidanud see meil võidelda aga väsimuse vastu, mis paariks tunniks meid mõlemaid maha niitis. Kiire puhkus, kiire pesu ja tagasi vormis! Poest odavad õlled viisid meid viimaks hosteli tantsupõrandale, kus naeratuse eest jagati kokteile ja pidu jätkus hiliste öötundideni. Jah, ja peale tantsimist ei jahutanud keha maha õhtune temperatuur, vaid konditsioneer meie hostelis, mis aitas meil järgmiseks päevaks välja magada, et linnast taaskord viimast võtta. Rooma puhul võin ma ausalt öelda, et kaks päeva jääb liiga väheks, kui tahta linnast võtta kõike. Meie jõudsime ära vaadata peaagu kõik põhilised vaatamisväärsused, kuid kahjuks ei õnnestunud Vatikani minna – tundub, et meil mõlemal on põhjust tagasi minemiseks!

Enne järgmise bussi peale minekut peatusime me uuesti gelato kohvikus. Mida rohkem linnast välja, seda parem ja odavam gelato ning aina vähem inglise keelt! Ma arvan, et viimasest gelatost saadud suhkruüledoos aitas mul ärkevel püsida terve bussireisi Firenzesse. Jah, ahhetama pani ka uskumatu vaatepilt bussiaknast – loodus, mäed, päike ja looklevad viinamarjaistandused. Kahjuks lükkasin ma oma reisikaaslase aga ühe veidra mehe kõrvale, kes iga kord pööras pea Anette poole, kui too tahtis aknast välja vaadata. Jah, samal ajal planeeris see mees ka vist juba oma tulevasi pulmi temaga, sest põrnitsemise vahepeal jäi tal aega ka pulmavideote vaatamiseks YouTube’i kanalist. Veider, või mis?

Firenzes polnud meil taaskord kindlat plaani, aga elul endal oli varuks meile nii mõnigi pööraselt lahe plaan. Nimelt lubas mu kursaõde meil ööbida tema kodus. Jah, number 1 põhjus, miks minna välismaa ülikooli! Kahjuks oli kursaõde ise veel Amsterdamis õppimas, aga tema pere võttis meid avasüli vastu oma uskumatult kaunisse korterisse! Ehtsate Itaallaste kombel kõlas üle korteri klassikaline muusika, köögis valmistati pastat koos oliiviõli ning kalaga ja vein sai taaskord klaasidesse valatud. ps! Kui tahate head oliiviõli, siis see aasta pidid see eriti hea olema! Me jutustamise nendega söögilauas ja nautisime täiesti teistsugust õhkkonda võrreldes Roomaga. Hilistel õhtutundidel õpetati meid veel “päris” kohvi tegema, et hommikusöök ladusalt läheks.

Järgmine hommik pugisime enda kõhud täis ja otsustamise 37-kraadise kuumusega terve linna vallutada. Ma pean ausalt tunnistama, et see tuli meil hästi välja, sest nähtud sai Santo Spirito plats, Michelangelo vaateplatvorm, Ponte Vecchio sild kui ka enamus linnakeskmest. Pealelõunat sai tehtud kiire iluuni, et õhtuks end jälle välja vedada. Õhtu mälestuseks tegime pildid kohalikus photoboothi masinas ja lasime ihuliikmetel seejärel elusa muusika saatel baaris liikuda. Hiljem tegime paar tiiru ka karusellil keset linna, et viia end tagasi lapsepõlve. Lust on olla laps vahepeal, või mis?

Firenzest lahkumine oli südamlik ja meeldejääv. Meile anti teele kaasa veel tükike leiba, et Pisa tornis meid nälg ei murraks ning tervelt ja õnnelikult enda järgmisse kui ka viimasesse sihtpunkti jõuaksime. Meid ootas ees 7 ühistransporti, aga vaade õue kompenseeris selle arvu imekiirelt.

Meie viimaseks sihtkohaks Cinque Terre – linn, mis koosneb viiest rannikuäärsest külast. Jah, nüüd algas selle reisi kõige imelisem osa. Ma siiani seedin seda kõike, aga eks ma pean kuskilt kirjutamisega alustama. Nimelt olime endale broneerinud toa taaskord ühes hostelis. Me ootasime sellest head, aga saime midagi enneolematut ja uskumatut. Ma ei avalda selle hosteli nime, sest muidu võtaksin ma teilt ära avastamisrõõmu. Vahepeal peab natukene ise vaeva nägema, sest siis pakub saadud tulemus rohkem rõõmu!

Tolles hostelis oli lisaks meile veel ainult 12 inimest ja pererahvas. Meil õnnestus saabuda täpselt sellisel ajal, mil hosteli olid vallutanud tõsiselt uskumatud inimesed, kes kindlasti jätsid märgi meie mõlema südamesse. Me saime sõpradeks oma toakaaslastega, kellega koos matkati külade vahel ning viimaks roniti ka Monterosso tippu. Ma pean ausalt tunnistama, et 550 meetrise kallakuga mäest üles ronimine kuskil 25-kraadises kuumuses paneb südame ikka põksuma küll. Jah, ma ei hakka sellest voolavast higist isegi mitte rääkima. Õnneks poputas meie hostelipere meid õhtul aga hea toiduga ning hea seltskond kustutas väsimuse kaardimängudega. Me nautisime oma viimast päeva soojas merevees ja rannal, kust saadud põletushaavadest ma siiani taastun. Viimane kohv sai hostelis joodud mägede ja “Good Life”  loo taustal. Meie hosteli “papa” tunnistas meie seltskonda hommikul rongile viies, et ta jääb meid kõiki igatsema. Tunded on rohkem kui vastastikused!

Ma ütlen kõigile ausalt, et minu eesmärk sellel reisil ei olnudki näha kõiki vaatamisväärsuseid, vaid kogeda uusi olukordi ja tutvuda uute inimestega. Ma sain täpselt seda, mida ma tahtsin ja enamgi veel. Noored, kes te reisite – vahepeal võib luksus olla mõnus, aga veel mõnusam on olla uute kogemuste võrra rikkam, uute inimeste võrra rikkam ja uute läbitud katsumuste võrra rikkam! Maga kus tahes, aga naudi seda sooja merevett oma kehal ning seda vestlust oma kõrvalistuva inimesega. Ilus elu – elu ilu. Jah, ja kui te mõtlete, et kuidas ma võimaldasin endale seda reisi, siis igakuine rahakogumine reisiks oli minu allikaks.

Anette – aitäh, et ei kahelnud kordagi sellest reisis ja olid nõus minuga midagi uut elus proovima! 

 ps! Kuula “Good Life” laulu ja naudi korraks seda praegust hetke.

ps! Oled sa enda järgmise sihtkoha välja valinud? 

ps! Pildiseeria ootab!

Lõbusaid jaane,

Lily

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s