Keset tantsupõrandat…üksinda

Jaanuarikuus kirjutasin ma oma blogisse, et tegin uue tatoveeringu. Lihtne joonistus, mis jääb minuga terveks eluks. Nüüd tuletab see mulle päevast päeva meelde, et kui midagi teed, siis ikka südamega. Eile kohusin ma aga inimesega, kelle silmadest säras vastu südamega tehtud muusika, liikumisest kumas vastu armastus oma töö vastu ja tema suhtumises polnud grammigi üleolevust. Ta nimi on Joey. Joey Pecoraro.

Tema muusika leidis tee minu juurde nüüdseks rohkem kui aasta tagasi, mil mu parim sõbranna lasi mulle autos tema ühte laulu. Jah, see laul oli imeline, aga vaid üheks lauluks see jäigi. See sügis aga jõudsin ma tema juurde tagasi – ilma naljata, päevast päeva ketras-ketrab ta muusika mul taustaks. Need positiivsed toonid, imelihtsad sõnumid kui ka voolav meloodia paitas-paitab mu kõrvu kõige paremal päeval, ja aitas-aitab mul üle elada kõige üksikumad päevad. Ma ei pidanud hetkeski kahtelma, kas osta pilet ta etteastele. Jah, jah ja veelkord jah.

Ma läksin sinna eile üksida. Miks? Ma tahtsin tantsida keset tantsupõrandat üksinda ja sulanduda tema muusikaga ühte. Ma oleks tema muusikat tahtnud jagada ainult inimesega, kes võtab seda nii südamega nagu ta ise. Sellist inimest aga polnud silmapiiril. Pole hullu – ma sain endale koha esireas ja nautisin oma õhtut rohkem kui küll.

Peale oma esinemise lõppu ei käitunud ta nagu üleolev staar. Ta tuli inimestega rääkima, jagas oma mõtteid muusikast ja tänas kõiki. Inimesed jagasid oma tänusõnu talle ja inspireerisid teda nagu tema meid. Ta pani mind taaskord oma tatoveeringu poole vaatama – kui teed midagi, siis ikka südamega! Jah, mõni asi ei toogi kohe finansiliselt palju sisse, ei taga sulle suurt kodu ega uhket autot, aga võibolla see polegi Sinu unistus. Võibolla Sinu unistus on teha eelkõige muusikat iseendale, siis teistele ja viimaks maailmale! Unista suurelt, aga ära märgista oma unistusi rahas.

Kogu see eilne õhtu pani mind ka taaskord mõistma, kui oluline jagada kiidusõnu teistele hea töö eest. Jah, isegi pisema pingutuse eest! Inimesed mõtlevad ikka, et lihtsam on jalg jala ette panna ja nina maas ära kõndida. Jah, see on vist mingi veider piinlikkuse tunne, mis meid tagasi hoiab. See häiriv mõte meie ajus, et “ah nüüd see teine inimene arvab, et ma olen selline ja tollene”. Lollus – kõigile meeldib kiidusõnu saada. Eriti asjade eest, mida tehakse südamega! Muidugi on oluline on ka mõista komplimendi väärtust. Olla tänulik öeldud sõnade eest ja võtta need vastu.

Möödunud nädalal kõndisin ma naeratus näol kursaõega kohtuma, aga enne kui ma jõudisn meie kohtumispaigani, pidas mind kinni noor härrasmees. Jah, ta peatas mind lihtsalt seepärast kinni, et öelda kui kaunis naeratus mul on. Ma kannan siiani tema öeldud komplimenti endaga kaasas, aga jagan seda ka teistega. Hollandlase kombel ei hoia ma end enam komplimentide tegemisest tagasi. Ma hindan tema öeldud sõnu ja ei võta seda iseenesest mõistetavalt. Aitäh, võõras!

Ülikooli esimese aasta rännaku lõpuni on jäänud vähem kui kaks nädalat. Järgmine kord kirjutan ma arvatavasti juba puhkuserežiimil olles, kohvi juues ja rahulikult ajakirju lugedes. Selle suve missioon on võimalikult palju reisida, looduses olla ja nutitelefon ära unustada! Ma loodan, et järgmised nädalad hoiavad nii mind kui ka teid hästi! Pidage vastu, suvi on vaid paari lonksu kaugusel!

ps! Jaga see nädal vähemalt kolmele inimesele kiidusõnu-komplimente!

ps! Aitäh kõigile, kes on juba blogiauhindadel Kohv koorega eest hääletanud! Kellel soovi, saab veel hääletada: https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

ps! Südamega, südamega ja veelkord südamega! 

Palju sära,

Lily

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s