Aus huumor

Ma ütlesin peaaegu kuu tagasi oma sõbrale, et mul on vist aeg blogi kinni panna. Täna ma tunnen, et ma oleks endale labidaga väikse kolksu andnud, kui viimast oleks teinud. Olete valmis uueks peatükiks? Mina igatahes olen!

Ma hiljuti lugesin enda esimesi postitusi, mis nüüd kõlavad isegi natukene naiivsena. Ma tunnen, kuidas see aasta on mind taaskord inimesena kasvatanud ja isegi raputanud, aga ma pole end kunagi nii elusana tundnud nagu praegu. Minusse on viimastel nädalatel dopamiini süstinud minu töö, sõbrad, naabrid, uued paigad ja veidrad kohumised. Jah, vahepeal tunnen ma end nagu magnet, mis metalli asemel omanäolisi inimesi tõmbab. Ma ei kurda – nad on rikastanud mu elu pisikeste nüanssidega.

Ma olen kaks nädalavahetust otsustanud arvuti tagant välja ronida ja natukene kaugemale oma kinganinadest vaadata. Eelmises postituses rääkisin ma juba geiklubist, aga vahele jäi pisike detail. Ma kohtusin seal toreda noormehega, kes möödunud nädalavahetusel mind välja viis, kohtles nagu printsessi ja tajus sarkasmi paremini kui enamus hollandlasi. Hollandlaste puhul ei oota sa tavaliselt, et keegi istet pakuks, teeks uski lahti või veel vähem tasuks menüü kõige kallimate kokteilide eest – aitäh, ######! Ütlen ka ausalt ära, et ootuseid ei tasu kellelgi kõrgeks seada. Ma tahtsin ühte õhtut, et tunda end naisena, astuda oma mugavustsoonist välja ja tutvuda uue inimesega. Kindlasti jääme suhtlema, aga hetkel tunnen ma end pigem vaba hingena.

Kohting ei olnud aga ainuke uus asi see nädalavahetus. Laupäeval sai käidud Den Haagis, kus Hollandi auväärt kuningas pesitseb. Selles linnas oli omamoodi rahu ja vaikus, mida Amsterdamis peaagu kunagi ei kohta. Jah, ma arvan, et hetkeks tundus nagu oleks ma Tallinnast Tartusse sattunud. Inimesed kulgesid rahulikumalt, inglise keel polnud enam ülekaalus ja kohvikumenüü ei koosnenud enam ainult saiast. Ma leidsin ka oma lemmikpoe, mis oli täidetud vinüülplaatidega. Kiirelt sai krabatud The XXi plaat ja veel kiiremini makstud selle eest. Jah, preaguseks on see vinüülplaat mänginud juba lugematu arvu kordi, aga vähemalt ma ise olen õnnelik! Haagis sai üle vaadatud ka liivarand, hingata sisse külma mereõhku ja seejärel joosta ootamatu vihma-lume-lörtsi eest ära. Pole hullu – tulevasel nädalavahetusel lubab Amsterdamis 22 kraadi, seega õige aeg oleks oma suvekleidid taaskord välja otsida!

*Võtab rahulolevalt lonksu cappuccinost*

Eile veetsin ma aga peaagu terve päeva oma ühe parima sõbraga. Me polnud näinud kuid, aga kõik oli ikka vanaviisi. Koos sai töötatud peaagu kolm tundi Jupiteri hotelli kallal ja naerdud kõhud kõveras. Fake it til you make it! Ma pole kindel, kas meie tööaeg ka häid tulemusi lõpuks toob, aga vähemalt tegime targad näod pähe ja andsime endast parima. See päev oli armas meeldetuletus iseendale – ma olen ümbritsetud lahedate sõpradega ja kõige ausama huumoriga!

Aususest veel rääkides, siis vahepeal hollandlased ikka oskavad üllatavad. Kui ma peale meeleolukat tööpäeva koju olin longanud, siis tervitas mind umbes 50-aastane naabrinaine koos oma kahe kassi Odini ja Zipiga. Koheselt sain ma teada, et ta töötab modellina ja ta veetis terve päeva meres bikiinifotosid tehes. Mis ma ikka oskan kosta-vanus pole mingi näitaja!

ps! Ole iseenda õnne sepp!

ps! Sa pole kunagi liiga vana, et alustada millegi uuega – elul on kombeks üllatada, aga üllata ise elu! 

Naerata päiksele,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s