Kuhu sa end segad?

Vahepeal on vaikus hea. Eelkõige on vaikus hea kirjutamiseks, aga ma pole enam ammu vaikust kogemud sellisel viisil nagu enne. Ma otseselt ei kurda, sest vaikus on täitunud turvaliste helide ja eesti keelega. Ei, ma pole endale ühtäkki eestlasest poisssõpra võtnud, vaid majutan oma katuse all sõbrannat. Ma kahjuks pole just maailma parim host, sest enamus aega veedan ma koolis, aga üritamine on pool võitu. Ma pean tunnistama, et kindlasti olen ma küllaltki keeruline inimene, kellega pikemalt koos elada, sest nagu meil kõigil, on ka minul omad kiiksud. Olgu selleks soov, et prilllaud käiks alati kinni või kodune tekk kataks õhtuti vaid minu jalgu. Te mõtlete, et ma olen veider, aga küll te pisema või pikema mõttelõnga lõpus avastate, et te ise olete samasugused. Vabandust, ma ei tahtnud kedagi solvata.

Viimane kord kirjutasin ma enne kui sammud Eesti poole sättisin. Sujuvalt on aeg teinud kaugushüppe liivakasti teise otsa ja mina olen järjekordselt Amsterdamis peaegu kaks nädalat veetnud. Oma eelmise eksami tulemuse sain ma Eestis kohvijoomise saatel teada – võin uhkusega tunnistada, et sain oodatust palju parema tulemuse. Selle kohta võib täitsa öelda, et vedas!

Kui ma Amsterdami kolisin, siis oli mul hirm tõsta korteris midagi ümber. Peamiselt just seepärast, et mina olen siiski välisüliõpilane, kes kasutab kolmanda isiku korterit. Kevad on aga muutuste aeg – koristatakse kappi, pargist saab uus jõusaal, ja kodus nihutatakse vähemalt ühe millimeetri võrra asju. Viimast tegin ka mina. Kõik häirivad asjad sai nurka lükatud, vinüülplaadimängija sai aukohale tõstetud ja kevadine tulbikimp vaasi pandud. Kodu sai läbi paari pisiasja uue ilme ja mina seeläbi vajaminevat motivatsiooni.

Asjade ringitõstmine pole aga ainuke asi, millega ma viimasel ajal hakkama olen saanud. Möödunud nädalavahetusel viisin ma oma vana hinge, kuid noore keha kubisse. Mitte tavalisse klubisse, vaid geiklubisse. Uksel oli range reegel – kui sa ei tea, mis sorti pidu Sind ees ootab, siis sisse ei saa. Jah, just seepärast saadeti meie ees olevad 4 tüdrukut kauge kaarega tagasi sinna, kust nad tulid. Meil õnnestus imekombel sisse saada. Tarkus siinkohal – alati tasub vaadata, kuhu sa end segad. Klubiõhtu ise pakkus aga muhedat vaatepilti Drag Queenidest ja geidest, kellel polnud pisematki soovi panna käsi mõne tüdruku külge. Õigemini, käsi pandi külge küll, aga seda ainult suure ja sooja kallistuse jaoks. Ma pole vist kunagi end nii mõnusalt tühja kohana klubis tundunud. Ma tulin sinna tantsima ja just seda ma südamerahus teha saingi!

Mul on ülikoolis jäänud veel 3 ainet ja 7 nädalat, et esimesele aastale saaks joone peale tõmmata. Ühtegi eksamit ma enam see kooliaasta kirjutama ei pea, aga nende eest saab vorpida veel 2 lühiuurimust, 2 presentatisooni ja kuhjaga pisamaid paberied. Soojast ilmast olenemata peab enamus aega istuma raamatukogus, lugema-lugema ja veelkord lugema. Ma arvan, et mai lõpuks on mul kirjutmisest sõrmad juba villis, aga pole hullu. Ma siiani armastan oma eriala, oma inimesi, oma elu.

ps! Palun ütle, et sa oled sama veider kui mina. 

ps! Pisike pildiseeria kohvi kõrvale asub allpool! 

Päikest südamesse,

Lily

 

3 Comments Add yours

  1. Triin Küttim says:

    Oojaa, vähemalt sama, kui mitte hullem. Kuid eluaastaid ka natsa rohkem, seega-Sul on kindlasti ka selles veel arenguruumi! Ole veidram:). Tervitused, Triin

    Like

  2. Triin Küttim says:

    Usu mind, kõigil on ja peavadki olema oma veidrused. Ole rahulikult veel veidram:) tervitused Tallinnast!

    Like

    1. Lily Mägi says:

      Eks ta nii kipub tõepoolest olema 🙂 soojad tervitused Amsterdamist!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s