Milline mees!

Hei!

Ma pole ammu oma blogi hakanud päris “hilja” õhtul kirjutama. Hilja jutumärkides, sest tavaliselt jalutan ma juba üheksa paiku voodisse, et rahulikult raamatut lugeda ja lõpuks unne vajuda. Praegu pean ma aga end treenima järgmiseks eksamiks, mis toimub teisipäeval kella 19.00st kuni 21.00ni. Ärge isegi küsige miks – ma ei taha vastata.

Ma olen viimased nädalad teinud nii palju, et mul on olnud isegi raske seda sõnadesse panna. Jah, seepärast ka pikk paus selle ja eelmise postituse vahel. Eelkõige olen ma muidugi panustanud tohutult aega koolile, aga seda teistmoodi kui tavaliselt. Ma olen iga päev midagi teinud, aga ilma selle veidra ärevustundeta, mis tavaliselt on pannud mu südame tugevalt pekslema ja näpud kiiremini liikuma. Ma olen lihtsalt võtnud päeva korraga, teinud vajalikud asjad ära, joonud kohvi, ja liikunud seejärel eluga edasi. Ma arvan, et sellise oleku on põhjustanud mitmed tegurid – töökoht, sõbrad, tervis, toit, raamatud, uued inimesed, unistused, kriis unistustes, uuesti unistamine. Ühesõnaga kõik asjad, millega ma vahepeal kokku olen puutunud.

Eelmises postituses rääkisin ma uuest võimalikust projektist. Nüüd saan ma ametlikult öelda, et ma tõesti tegelen sellega. Nimelt olen ma Amsterdamis Jupiteri hotellis tööl. Minu ülesandeks on sotsiaalmeedia nullist üles ehitamine ja seejärel veebilehe loomine. Ma mäletan, kuidas ma sügisel tahtsin, et miski peale kooli minus sädeme sütitaks – see pisikene projekt on seda kindlasti teinud! Aitäh, elu!

Sellel töökohal õnnestus aga sattuda minu ellu sellisel ajal, mil ma jooksen pidevalt tähtaegadega võidu. Muidugi suutsin ma iseendas mõningal määral seepärast stressitaset tõsta, aga ega keha loll pole – poolteist nädalat tagasi ei suutnud ma endalt seljakotti enam seljast libistada ja õppejõud pidi mulle appi tulema. Mul oli piinlik tema ees, aga eelkõige iseenda ees. Ma olen 19, aga liigun nagu 91-aastane. Jah, isegi mõni 91-aastane suudab mulle silmad vast ette teha. Aitab!  2019 pidi olema minu aasta ja parema mina aasta! Ma panin aja järgmiseks päevaks kiropraktikule, kes suutis peale esimest külastuskorda mu silmist isegi õnnepisara välja võluda. Ma ei tea, kas see oli tingitud tema sõnadest, mis lubasid mu terveks ravida või lihtsalt sellest jumalikust välimusest. Jah, ma suutsin esimene kord endale vee kurku tõmmata, sest käsi südamel – see mees on jumalik! Praeguseks ootab mind veel ees 14 ravikorda, kus järk järgult pannakse mu keha taaskord tasakaalu, taastatakse vana vigastus, ja tegeletakse üldise stressiga kehas. Minu ülesandeks on tarbida kordades rohkem vett, liikuda, hästi magada-toituda ja elu nautida. Ilmselgelt me oleme inimesed ja eks kuskil teine või kolmas mõte liigub ikka raha peale. Esiteks võin teile öelda, et hollandlased on vist maailma kõige üliõpilassõbralikumad, sest ma sain peaagu -50% terve ravikuuri. Teiseks, sul-mul on üks elu ja üks tervis – hoia ja hoolitse selle eest, sest raha tuleb ja läheb nagunii.

Viimased nädalad on minu ellu ka uusi sõpru toonud. Peamiselt just seepärast, et ma olen sattunud Media Research aines kokku väga põnevate inimestega, kes kõik tahavad uurida inimeste käitumist sotsiaalmeedias, aga samas olen ma ka end teistes olukordades rohkem suhtelema sundinud. Ma arenen. Tasapisi, aga ma teen seda!

Minus on tekkinud rahu. Muidugi pole see siin iga päev ja iga kell, aga minus on tekkinud tunne, et Eesti pole mu ainuke kodumaa enam. Mu kodu on seal, kus asub mu keha, mu süda ja mu hing. Kord on need siin ja kord on need seal ja võibolla tulevikus üldse kolmandas kohas?

Olge mõnusad,

Lily

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s