You know princess…

Ma pole ammu ärganud tundega, et tahaks kirjutada. Õigemini Nublu sõnade kohaselt on naistel siiski tujud, mitte tunded, seega pole ma ammu kogenud kirjutamistuju kuni tänaseni. Ma alustasin selle postituse kirjutamist rongis arvates, et sihtkohani on kuskil tunnikene sõitu, aga minu üllatuseks leidsin ma end juba 30 minutit hiljem Hollandi telearhiivist. Sellegipoolest postitan ma enda hommikuse kiire mõttelõnga siia, et jätkata sealt, kust pooleli jäi:

Täna istun ma oma arvutiga natukene teistsuguses paigas kui tavaliselt. Minu vastas istub raamatut lehitsev meesterahvas ja tema kõrval blondide juustega naine. Inimesed tuiavad ühest kohast teise, aknast paistab vaade Hollandi põldudele ja mina kulgen vaikselt rongiga Amsterdamist eemale.

*Vajutab telefonist GENTSI “Young Again” laulu mängima*

Ma olen viimasel ajal mõistnud, et elu ongi justkui üks rongisõit. Pidev protsess, mille käigus muutuvad inimesed, aega peatumiseks on vähe, nii mõnigi kord tuleb istet vahetada, vahepeal paistab päike peale, vahepeal istume aga pimeduses, mõnikord saadab meid kohvi meeldiv aroom ja teinekord ainult ebameeldiv hais-s-s. Iseendale aru andmata juhtub üks asi teise otsa, olgu need siis põhjusega või põhjuseta. Mina hakkasin seda sündmuste jada märkama kaks nädalat tagasi, mil mu pesumasin lakkas töötamast ja terve pesuruum, mis on kaetud punase vaibaga – aitäh, hollandlased – ,oli läbimärg. Kii… 

*Saab aru, et ühtäkki liiguvad kõik meediatudengid rongist maha*

*Viskab asjad kotti ja jookseb*

… paar tundi hiljem:

Ma kahjuks ei mäleta enam, miks ma just sellise kolme tähega otsustasin oma järgmist lauset alustada, aga mõte on mul siiani meeles. Eelnevalt kirjeldatud pesumasin tekitas mu elus väikest sorti kaose ja samal ajal suutis tuua midagi uut ja põnevat ellu. Nimelt  proovis esimesena mu masinat parandada Jamaicast pärit “töömees”, kes esimesel kohtumisel otsustas mind Lily asemel printsessiks kutsuda ja töövõimekuse suurendamiseks tarvitada veredopingu asemel hoopiski rohelist dopingut. Kahjuks ei toonud antud ravimidoos  suuremat sorti edu mu pesumasinale – “You know princess, this tap is fucked up”. Nii ma siis jäin enda katkise pesumasina kraaniga teda ootama, aga kahjuks või õnneks ootama ma jäingi.

Mulle meedib võimalikult palju asju enda elus ette planeerida. Seda eriti töisel ja kiirel ajal nagu praegu. Kui üks mees seda pisikest kraani parandada ei suutnud, siis tuleb teisele helistada – mõeldud, tehtud. Minu majapidamisse saabus meesterahvas, kes on Amsterdami ühe pisikese butiikhotelli omanik koos oma naisega. Peale 15-minutlist vestlust küsib Alex mu käest, et miks ma ta naisega inglise keeles räägin, kui too on puhas eestlane. Sekundi pealt muutus mu hääletoon koos sõnadega ja juttu jätkus kauemaks. Jätkus lausa nii kauaks, et koos sai tuldud põneva projekti peale, mida heal juhul õnnestub tulevikus ka teiega jagada! Ühte ma ütlen – ma soovisin sügisel siin blogis, et mul õnnestuks leida oma tiim ja omad inimesed. Nüüd on mul viimaks tunne, et jälle saan ma midagi koos inimestega valmistada, mis paneb minu silmad särama ja annab võimaluse oma kujutlusvõime proovile panna. Igas halvas asjas on midagi head – jätke see endale meelde!

Tulles tagasi aga katkise pesumasine juurde, siis Alex tõepoolest parandas selle katkise kraani esialgu ära, aga minu naiselik vaist ütles siiski, et miski on valesti.  Jah, jälle õppetund iseendale, et usalda oma sisetunnet rohkem. Juba järgmisel päeval jooksis kraan taaskord läbi, aga ega ma suhkrust ja jahust ja maasikavahust ainult tehtud pole. Järgmine meesterahvas oli minu naabripoiss, kellele ma saatsin kirja, et too mulle oma torutangid tooks. Jah, nii ma sinna pesuruumi sukeldusin oma lohaka krunni, väsinud näoilme ja  vana t-särgiga. Krõks lahti, krõks kinni – korras! Ma ütlen naised – mehed vajavad meid.

Peale kogu seda saagat võtsin ma terve õhtu vabaks ja helistasin enda kõige pikaajalisemale sõbrannale, kes hetkel vallutab Austraaliat. Ta on kindlasti üks nendest inimestest, kellelt tasub õppida inimeseks olemist – “Kodu on seal, kus asub su süda, keha ja mõistus.” Tema julgustavad sõnad ja lai naeratus pani mind taaskord hästi tundma. Veelgi enam, ta pani mind taaskord uskuma, et kõik, mida me soovime, tuleb ühel või teisel viisil elus meie juurde. Meie peame oskama neid hetki märgata ja hinnata, sest vaid nii tundub rongisõit veel kordades erilisem.

ps! Ilusat naistepäeva, kõikvõimsad naised!

ps! Aitäh mehed, et meie tujusid suudate taluda!

Võimsat reedet,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s