Tulemus ei kinnita hüpoteesi

Ma mõtlesin, et valentinipäeva vaimus võiks ikka ühe loo oma blogisse kirjutada. Minu magamistuba katab roosamannane päiksekuma, kõrval hingab hommikupudru ja taustaks käib vaikselt akustiline muusika. Ma pole eriline sõbra – ega valentinipäeva pidaja kunagi olnud, aga mulle meeldib mõte, et kui tavaliselt võtame ome sõpru enesestmõistetavalt, siis see üks päev tuletab meile meelde neid tänada – kallistada selle eest, et nad meie elus olemas on. Jah, ma siiralt usun, et ma tuletan oma sõpradele seda tihedamalt meelde, aga üks lisapäev ei tee kellelegi halba, eks?

Ma kipun julgelt arvama, et sõbrad ja Amsterdam on minu jaoks üks raskemaid teemasid, millest rääkida. Miks? Ma olen üldjuhul pigem avatud inimene ja kergesti sõbrunev, aga mul on tõsiselt raskuski iseenda sundimisega, mis puudutab uute tuttavate ja sõprade leidmisega. Kahjuks ei tule ju inimesed sulle ise uksele koputama ja sõbrunema, sest iga suhtlus nõuab kahepoolset pingutust. Eelmine poolaasta panin ma enda prioriteediks õppimise ja unustasin seeläbi sotsiaalelu täielikult. Minu hüpotees seejuures oli, et Lily saab paremad õpitulemused ja ei tunne millestki puudust. Kui õpitulemused kinnitasid hüpoteesi, siis kahjuks see teine osa oli üks suurimaid eksimusi. Ma tundsin puudust inimestest, kes utsitaksid mind takka väljas käima, proovima uusi asju ja räägiksid minuga vahelduseks millestki muust kui koolist. Ma tean, et Eestis on mul need inimesed alati olemas – sõbrad, keda saab iga hetk välja kutsuda ja rääkida kõigest ning samal ajal mitte millestki. Siin on mul aga ainult 1 – 2 inimest, kellega seda teha ja isegi neid pole alati võtta, seega see uus semester olen ma lubanud iseendale, et murran õppimise nõiaringist nädalas vähemalt korra välja ja pingutan rohkem uute tutvuste leidmisega.

*Võtab enesekindlalt suure lonksu kohvist*

Jah, selle viimase lubadusega läheb hästi. Tänan küsimast! Eile õhtul vedasin ma end esimest korda ülikooli tantsusaali. Ootusärevil inimesed ja särav treener panid ka endal südame põksuma. Ma olen tagasi ruumis, kus võin olla täpselt 110% minaise. Kohas, kus muusika haarab pea, seejärel keha ja lõpetab varvastes. Mõistus puhkab ja süda õitseb! Mis on aga veel olulisem – ma sain juba paar uut tuttavat!

See nädalavahetus tõotab tulla aga eriline. Täna saabub Amsterdami minu pikaaegne sõbranna Ingel, kellega lapsepõlves sai ikka ja jälle igasuguseid trikke tehtud. Paar aastat tagasi juhtusid meie eluteed jälle kokku ja siin me nüüd oleme! Loodetavasti pakub Amsterdam meile palju vahvaid hetki ja minu  soovituste list Teile täieneb hea ja paremaga.

*Kulistab ülejäänud kohvi alla*

*Jookseb pesema*

ps! Väärtustage oma sõpru!

ps! Vahepeal võivad prioriteedid elus muutuda!

Soojad kallistused,

Lily

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s