Silmad nagu tõllarattad

Ma pole kindel, kas mu kõrvakuulmine on paremaks läinud või tõesti laulavad Amsterdamis linnud juba väljas. Veebruar pakub igale hollandlasele kindlasti palju vihma, tuult kui ka tormi, kuid samas tekitab ootusärevust kevade suhtes. Hommikune äratuskell on nädalavahetusel taaskord päikserežiimi peale lükatud ning hea tuju on tänu sellele garanteeritud. Mul on siiralt hea meel olla tagasi oma teises kodus!

Täna on üks nendest päevadest, mil mul on viimaks aega vaadata tagasi viimastele nädalatele Eestis kui ka uutele väljakutsetele Hollandis. Ma pean piinlikusega tunnistama, et Eestis kirjutamine mul lihtsalt ei õnnestunud. Kord oli vaja sinna – tänna minna, kord oli sisutühi päev või halvimal juhul puudus see õige tunne. Jah, nimetagem viimast laiskuseks. Mulle meeldib kirjutada siit Amsterdami 7. korruselt, kust aknast paistavad kõiksugused laevukesed, vahepeal tuleb mõni ülesöönud kajakas tervitama ning oma mõtetega tuleb üksinda hakkama saada.

*Avastab, et lemmikkohvitassist tilgub kohvi välja*

*Tuleb köögist uue kohvitassiga*

Pekki, sellest kohvitassist on mul nüüd küll kahju, aga asjad ja inimesed peavadki elus muutuma. Terve aeg Eestis viis mu mõttemaailma taaskord õigete rööbaste peale. Vähemalt julgen ma seda ise väita. Ma tuletasin endale meelde, kui mõnus on sättida sammud looduse poole, lasta enda eest hoolitseda ning leida end klubipõrandalt märgade juuste ja meigita! Mulle meeldib rutiin, aga see spontaanne jaanuar laadis mu akud maksimumi ja natukene isegi üle. Jah, muidugi tuli kerge väsimus peale viimast nädalavahetust Eestis, mil unetunde sai vaid kaks enne lennukile minemist ning suure väsimuse tõttu tuli emale esimene lause hommikul inglise, mitte eesti keeles. Selle peale ütleks, et tegijatel ikka juhtub!

Enne seda pikka vaheaega pesitses minus veider hirm homse ees. Mida see veel tähendama peaks? Mul on väga vedanud pere – sõpradega ja samuti elukoha, ülikooli kui ka reisimisega elus. Kindlasti on igas valdkonnas olnud paremaid, raskeid ja väga raskeid aegu, aga ühtäkki sain ma aru, kui palju mul on võimalik elus kaotada. Veider, eksole? Te võite vaid ette kujutada, kuidas see mõte minus terve detsember kasvas ning ma silmad nagu tõllarattad pidevalt ringi käisin. Jah, ma kindlasti helistasin oma emale ka tavalisest rohkem ning vahepeal ei puudunud ka küsimus “Kas kõik on korras?”. Eestisse tagasi tulles leidsin, et nii see enam jätkuda ei saa. Ma ei saa karta midagi, mida pole veel olnud ja veel vähem ärritada end päevast päeva sellega. Tol hetkel leidsin ma veel kellegi kasutaja alt väga tõetruu lause: kui elad minevikus – muretsed, kui elad tulevikus – oled ärevil, kui elad hetkes – oled rahulik. Jaanuar pani mind hetke nautima, rohkem enda ümber ringi vaatama ja leidma midagi ilusat igast päevast. Jah, isegi kui selleks oli – on vaid hommikukohv.

Amsterdamis on kõik täpselt nii nagu enne – kohviputkas võetakse vastu laia naeratusega, inimesed tulevad taaskord breketitest rääkima ja kodu on korras nagu Norras. Jah, kui muidugi välja arvata see pisike tolmukiht kappidel – põrnadal ning kahe elusa lille asemel on mul nüüd vaid üks alles. Aplaus tollele! Esimesed päevad kipuvad ikka natukene uimasemad olema ning päris teisel või isegi kolmandal päeval endale jooksudressi selga ei tõmba. See 8 – nädalane blokk tekitab järjekordselt väljakutseid, aga kui sul ühes loengus istub piltilus ning teises tervitab sind malbe naeratuse ning säravate silmadega õppejõud, siis tundub kõik tehtav!

ps! Pole mõtet karta asju, mida pole veel olnud!

ps! Naudi oma hommikukohvi!

Spontaanset reedet,

Lily

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s