Erisugused nõelad

Täpselt nädala ja kahe päeva pärast lendan ma tagasi Amsterdami – sinna, kus jäi pooleli minu teine elu ja kodu. Ma ei tea, kas teine elu oleks päris õige öelda, sest tegemist pole ju arvutimänguga, kus on võimalik oma avatari muuta või kaotatud süda tagasi teenida, aga ega seal pole ma päris see inimene, kes Eestisse tulles olen. Ärge isegi küsige, kumb versioon minust on parem – mõlemal on omad head ja vead ning mõlemal on veel palju elu kohta õppida.

Eile käisin ma aga lõuna paiku veel viimast korda massööri juures, sest ainult tagurpidi koerad mu selga ravida ei suutnud. Viimaks kõnnin ma nagu inimene ja isegi autoroolist kinni hoidmine on läinud tunduvalt mõnusamaks. Jah, esimene kord ma tulin rooli tagant välja nagu puunukk, kelle ükski jäse enam liikuda ei söandanud ning nägu kattis ainult krimpsus naeratus. Samasugune hirmuäratav näoilme valitses veel terve esimese, teise kui ka kolmanda massaaži käigus, mil hambad ristis tuli lebada sellel valgel pehmel laual. Öelge veel, et massaaž on ainult meeliülendavalt mõnus kogemus – ma ei usu teid! Muidugi nõustun ma teiega peale kuuendat korda ja olen tänulik, et saan viimaks olla oma selja peremees. Oma peas kõlasin ma nagu väike vanainimene just, aga võin julgelt lubada, et vanainimesest on asi veel kaugel. Mõnikord peab lihtsalt oskama asju ennetada ja seekord mul see ei õnnestunud, aga iga uus päev kingib ju uue võimaluse, eks?

*Laseb uuel kohvil tassi valguda*

*Võtab lonksu*

Ma lubasin eelmise aasta lõpus, et see aasta olen parem inimene. Täpselt selline mittemidaiütlev lubadus, mis pani mind ennast ka aasta alguses kukalt kratsima. Mida ma siis paremini võiks ja peaks tegema? Kas ma peaks vaatama suuremat pilti või tegelema pisiasjadega? Kas keskpunktiks olen mina või teised? Kuidas üldse saab paremust mõõta ja milles see väljendub? Lihtne ülesanne oli hetkega muutunud keerukaks, aga iseendale seatud lubadust ma ei murra, seega otsustasin ma mõelda ja kirjutada, mille poolest tahaks olla ma parem inimene. Neid punkte tuli liiga palju, et kõiki välja tuua, aga paar asja, mida ma leian, et teevad minust parema inimese, on enesehaletsuse ja eelarvamuste lõpetamine/kujundamine kui ka südamelähedaste asjade tegemine. Ma ei ütle, et ma nüüd päeva pealt suudan kõike teha, aga ma ausalt üritan! Ma leian, et kõige halvem inimene kipun ma just nendel hetkedel olema, mil iseendal on midagi viga ja teiste nõelaga sutskamine aitab seda justkui leevendada. Viimane muidugi tõele ei vasta – seda on praktikas katsetatud.

Kui veel päris nõeltest rääkida, siis eile õhtul viis mind Gertrud oma autoga läbi Tallinna liikluse Kassisaba kanti, kus tindi ja nõelaga sai maalitud endale uus tatoveering. Eks palju eksisteerib selliseid inimesi, kellele tatoveeringud ei meeldi ja ei peagi meeldima, aga mina kuulun sinna teise leeri. Kindlasti pole mul lähitulevikus või ka kaugemas tulevikus soovi teha igavasti püsivaid kehamaalinguid üle terve keha, aga mulle meeldib omada neid, mis hetkel minu osaks on saanud. Ma ei kavatse neid kiivalt varjata, aga ma kipun arvama, et enamus inimeste silmale jäävad need siiski märkamatuks. Ma siiralt usun, et too tatoveering meenutab mulle aga päevast päeva olema parem inimene ja loodetavasti aitab mul võluda naeratuse mitte ainult enese, vaid ka teie nägudele!

ps! Kas sa oled see aasta juba parem inimene olnud?  Kas sa üldse saad parem olla?

ps! Õppige iseendalt õppima! 

Kaunist neljapäeva,

Lily

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s