Pea ees madalpunkti

Mu näpud on juba viimased päevad sügelenud, et saaks taaskord kirjutada. Ma olen ka vahepeal teinud umbes – täpselt 3 postitust, aga iga postituse lõpus tundsin ma pealiskaudsust oma sõnades ja nii need lood avaldamata jäid. Kui midagi teha, siis ikka hästi ja südamega.

Täna olen ma tulnud mõtestatud kohvijoomingule oma Tallinna lemmikkohvikusse Röst. Kaneelisaia magus lõhn käib üle pea ning inimesed jooksevad uksest sisse ja siis tagasi välja. Kõigil on kiire, aga mina võin neid rahuliku südamega terve päev vaadata. Jah, just nii tühi mu kalender hetkel kipubki olema. Iga hommik tegelen ma iseendaga – sirutan enda koibi, naudin hommikusööki, loen raamatuid – ajakirju, kogun inspiratisiooni ja vajadusel sõidutan vanemaid autoga punktist A punkti B. Mul pole viimase vastu midagi, sest sõiduk on vallutatud minu lemmikpalade ning hea seltskonnaga. Muidugi igatsen ma ka mingil imelikul kombel rutiini, aga kuna alles eelmine nädal tundsin ma end esimest korda inimesena, siis ei keeldu ma sellest vabast jaanuarikuust kodumaal.

Nüüd olen ma võimeline rääkima ka viimaks detsembrist. Ma ei jõudnud enam kirjutada. Õigem oleks vist isegi öelda, et ma ei näinud sellel erilist põhjust. Ma olin väsinud, kõik päevad tundusid täpselt samasugused ja ma igatsesin koju rohkem kui kunagi varem. See on vist hetk, mil osa inimesi küsib, et kas sulle siis ikka ei meeldi välismaal õppida, aga siinkohal pean küll ütlema, et ma ei siiani ei vahetaks välismaal õppimist Eestis õppimise vastu. Mulle meeldib mu ülikool, õppejõud ja eriala, aga kui ma vahepeal ei hüppaks pea ees madalpunkti, siis kas ma üldse oleks inimene?

Isegi Eestisse saabudes kahtlesin ma veel kõiges ja kõigis. Ma vabandan kõikide ees, keda ma esimese(te)l nädala(te)l nägin – ma võisin päris segaduses tunduda. Jõuludeks õnnestus mul aga tõeline pärl kingituseks saada – Elina Naani raamat “Lukuga päevik”, mille eelviimasel leheküljel on luuletus sellest, kuidas vahel on vaja kellegi teise mõtteid lugeda, et enda omasid emmata. Nii olen ma näinud, rääkinud ja kuulanud erinevaid inimesi oma elus ja jõudnud mõningale selgusele. Õnneks või kahjuks ei saa asjad päris selgeks vist kunagi, aga üks mis kindel – kui eelmine poolaasta üritasin ma õppimisele keskenduda, siis see poolaasta ma üritan lisaks ka sotsiaalelu arendada. Ainult õppimine ajab peast hulluks. Been there, done that! 

ps! Rääkimine aitab! 

ps! Jaanuar on mõeldud kirjutamiseks … uus postitus vaid lonksu kaugusel!

Olge mõnusad,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s