Iseenda parim versioon

Eile õhtul juhtus minuga midagi veidrat. Kui tavaliselt on magaminek minu jaoks pigem püha aeg ning hetk, mil arvuti jääb alumisele korrusele vedelema, siis eile jooksin ma peale hammaste pesu tagasi alla, et see imevidin endaga voodisse tirida. Ma tundsin, et ma pean enda mõtted kõik kirja panema, sest kahju oleks teile täna rääkida sellest, kuidas viimased päevad olen ma klassikaliselt ainult lugenud – lugenud – lugenud. Jah, muidugi ka kohvi joonud, aga seda ikka ja jälle lugemise saatel.

“Lily, ma tahaks nii sina olla, “ ütles mulle Belgiast pärit kursaõde möödunud nädalal. “Miks? Ma pole ju mitte midagi erilist teinud,” kõlas mu suust vaiksel häälel vastus. “Aga sul on ju alati kõik asjad õigeks ajaks tehtud. Ma ei saa sellega kunagi hakkama,” üritas ta mulle seepeale seletada, aga vastuseks sai ta vaid paariminutilise vaikuse minult. Eks ma ikka sisemiselt üritasin teda tänada ja võtta seda kui komplimenti, kuid miskipärast ta vastus ei rahuldanud mind. Sa tahaksid olla mina, sest mul on kõik asjad õigeks ajaks tehud?

Kui ma olin 6 – aastane, siis anusin oma ema peale “Ooperi fantoomi” vaatamist, et too mind balletitundi viiks. See sama sügis astusin ma oma roosa trikooga peeglisaali ja armusin. Ma olin juba pisikest peale tantsida armastanud, aga kogu see graatsiline liikumine, ilus muusika ja unistus tantsida suurel laval oli järsku muutunud reaalsuseks. Ma vahepeal tundsin end küll nagu inetu pardipoeg kõikide nende väga peenikeste laste keskel oma laiema kehaehitusega, aga see ei takistanud mul jõudmist oma grupi parimate sekka. Ma polnud kindlasti pugejas, aga ma õppisin pingutama ja oma unistusi püüdma. Ilma pisarateta? Oh ei! Pisarad olid segamini higi, katkiste varvaste ja nii mõningate ebaõnnestumistega, aga ma ei andnud alla. Ma tahtsin särada laval esireas. Ma särasin laval esireas. Oli see juhus? Vaevalt.

Mõni hea aasta hiljem olen ma jõudnud Amsterdami, et õppida meediat ja informatisooni. Kõik need vanad tunded on tagasi. Ma siiani tunnen, et see eriala on rusikas silmaauku, aga ma ei hakka valetama, et mul on küllaltki raske joosta samas tempos nendega, kes viimased 3 aastat on õppinud rahvusvahelises koolis või kelle emakeel on inglise keel, seega mind pääsatab vaid pidev pingutamine. Ma ebaõnnestun vahepeal, aga seda suurem on rõõm igast õnnestumisest. Selleks, et ma ükspäev saaksin joosta teistega võrdsel kiirusel või isegi kiiremini, pean ma tegema kõik asjad õigeks tähtajaks ning harjutama siis, kui teised veel magavad, sest keegi teine seda ju minu eest ei tee. On see kerge? Vaevalt.

Ma ei kujutaks kunagi ette, et ma peaksin elama kellegi teise õlul. Võibolla mu sõbrad raputavad nüüd pead ja ütlevad, et Lily feministlik pool tuleb taaskord välja, aga nii see päris pole. Ma jumaldan, kui poiss avab uksi või aitab poekotte tassida, aga ma ei taha sõltuda kellestki teisest. Muidugi sõltun ma preagu suurel määral oma vanematest ja ma ei väsi kordamast, kui tänulik ma neile olen, aga arvestades pikemat persektiivi, siis ma olen valmis töötama enda heaolu nimel. Kõik saavad seda teha, aga nad ei pea selleks mina olema. Vaata kui pisikesi samme saab teha selleks, et liikuda oma unistuste poole – planeeri oma aega, pane prioriteedid paika ja ära unusta, et mida külvad, seda lõikad!

ps! Ole parim versioon iseendast!

Motiveerivad kohvielamusi,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s