Suur kaubahoone

Ma pole kindel, kuidas ma suutsin oma jäsemed kell 7 voodist välja veeretada, aga siin ma olen. Ilmselgelt istub unemati veel silmanurgas, kohvitass mu kõrval on peaaegu tühi, aga pole paremat tunnet, kui vaadata oma küllaltki sooja korteri aknast jalgrattureid, kes kõrgema astme tuulega võitlust peavad. Mina saan istuda ja kulgeda oma rütmis. Peaaegu oma rütmis.

See nädal on mulle kalendermärkmikust vastu vaatamas “iseseisev nädal”. Vot siinkohal pean küll kahjuks lisama, et sõnapaar ise kõlab lihtsamini, kui reaalsus saab olema. Kogu selle nädala ülesanne on leida endas üles disipliin ja motivatsioon. Kui viimaseid ei leia, siis käid hambad ristis ja selg ees, aga hakkama peab saama. Lõppude lõpuks on see su oma vastutus, et kõik asjad saaks õigeks ajaks esitatud ja ülikool minimaalse ajaga ära lõpetatud. Ma ei ütle, et ma selleks ise võimeline olen, aga vähemalt annan ma endast parima, sest siis ei ole mul pärast kedagi süüdistada. Ausalt, üks hea põhimõte, miks end voodist vara välja ajada.

*ringutab nii kõvasti, et kontidest kostuvad hääled on kõrvulukustavad*

Ma valmistasin end eelmine nädal vaimselt ja füüsliselt selleks nädalaks ette. Õigemini hakkasin ma seda tegema peale esmaspäeva, sest nädalatagune päev viis mind taaskord suurde kaubahoonesse. Nimetagem seda siis meie erakordseks eksamiskeskuseks, kus tuli enda inglise keele oskused taaskord proovile panna. Ma usun, et auhinna peaks saama eksamis selline ülesanne, mis rääkis saamatutest  eestlastest, kes ei suuda hollandalstega suhelda, aga tagasi Eestisse minnes ootab neid alati ülebroneeritud nädal ees. No tore, nüüd arvavad mu kursakaaslased minust kindlasti paremini, aga vähemalt suutis see tekst mind isegi eksamisituatsioonis muigama panna. Järgmiseks korraks neile soovitus – asendage “eestlased” kohe Lily nimega. Kui iseenda üle nalja ei tee, siis kes see veel teeb?

Õnneks saan ma selle teksti siiski ümber lükata, sest alates teisipäevast laadisin ma oma patareisid hea kohvi ja mõnuste vestlustega koduputkas, viisin end ühel ja samal päeval kaks korda kinno ning läksin hollandlase kombel reedel baari. Ma ei istunud seal kaua, aga piisavalt, et juua ära üks jook ja kursaõega peale kooliasjade jagada oma teisi veidruseid, millest eksamitekst kahjuks ei rääkinud. Laupäeval pakkisin ma oma rahakoti ja telefoni pisikesse õlakotti ning sõitsin õhtuks Rotterdami, et pajatada lugusid teiste eestlastega ja tulla oma kodukootud kookonist välja. Kuna rongisõit kestis seekord tavalisest kauem, siis panid mu kaks kõrva tähele, et ühe rohkem hakkan ma mõistma, mida hollandlased omavahel räägivad ning kaks silma märkasid, et tõelise hollandlase tunneb ära nende nina järgi. Uskuge mind, seda peab oma silmaga kaema!

Pühapäeval sai veel mõnus hommikusöök sõbraga Rotterdamis pugitud, et seejärel taaskord rongile astuda ja aknast maastiku nautida, kus päike tegi pai igale nähtud lambale, lehma ja hobusele. Võibolla ka mõnele erilise ninaga hollandlasele. Nüüd tuleb taaskord surfilaud kätte haarata, et neid parimaid õppimislained maha ei magaks!

ps! Õppige iseenda üle naerma!

ps! Teil on ilusad ninad!

ps! Ilusat meestepäeva!

Pidage vastu,

Lily

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s