Halvasti säilinud

Kell on päris hiline, aga siin ma istun – käeulatuses lebab kohvitass, vihmapiisvad kaunistavad aknaklaasi ja mina naudin võimalust taaskord enda blogi juurde naasta. Järjekordne koolinädal üle elatud ning seekord viis reede mind pigem eufooriasse kui masendusse. Jah, vähemalt akadeemilises kirjutamises õnnestus mul grupi parim olla. Uhke? Uhke.

Kogu see õnnetunne tõi mulle eile kaasa aga suuremat sorti pingelanguse. Peale viimast loengut sõitsin ma toidupoodi, ostsin head ja paremat ning läksin koju, et mõelda terve nädala jooksul juhtunud sündmustele ja nautida “Toy Storyt”. Nimelt kuulub see 1995. aastal valminud multikas ka minu kohustuslike filmide hulka, mis ülikooli jaoks on tarvis ära vaadata. Päris tuus, eksole?

Ma olen see nädal veetnud arvatavasti rohkem aega raamatukogus kui kodus. Mul on nüüdseks juba oma koht tekkinud. Sellel pesal on imeline vaade naabermaja aknale, kus kõlab alati latiinomuusika ning rõõmsa ilmega kutt tuleb mind oma kohvitassiga tervitama. Me lehvitame üksteisele ja liigume seejärel oma päevaga edasi. Minu päev on ühe kombe võrra rikkam!

Ta pole aga ainuke inimene, kes mu igasse päeva killukese võrra rõõmu on toonud. Teisipäeval oli nii mu vennal kui ka isal sünnipäev. Uskuge mind, ma olin rohkem kui kurb, et oma venna tehtud õhtusöögist osa ei saanud, aga Facetime päästis päeva. Oma kahte maitsetut võileiba mugides sai naerdud elu üle ja maandada kogunenud pingeid.

Ma olen peaaegu igas postituses rääkinud ka oma pisikesest kohviputkast. Jah, selle kohviputka omanik andis mulle võimaluse saada osa agressiivseste äritudengite loengust, kuhu oli kutsutud nii koduputka kui ka Starbucksi sotsiaalmeedia juhid. Vaid 16-le inimesele mõeldud loeng avas mu mõttemaailma sotsiaalmeediast ja ärist veelgi. Tunnistan ausalt, et korraks sähvatas mu peas isegi mõte, et järsku olen ma vale eriala otsa komistanud, aga õnneks andis ülejäänud nädal kinnitust, et meedia on rohkem kui õige!

Viimasena suutis mind see nädal üllatada mu naarbikutt. Õigemini peaksin ma nüüd naabrimees ütlema, sest minu pakutud 28 eluaastast on tema tegeliku vanuseni jõudmiseks vaja lisada 10 aastat. Ärge küsige kuidas, aga ta näeb siiani sigahea välja. Õnneks ei olnud mina ainuke, kes vanust valesti arvas. Jah, ta siiralt uskus, et ma teen magistrit ning olen samuti 26 – 28 aasta vanune. Ärge küsige, kuidas ma nii halvasti säilinud olen.

Õnneks olen ma tänaseks kogu nädala virrvarrist küllaltki puhanud. Vaba päeva puhul otsustasin ma uudistada Amsterdami idaosa, kiigata sisse pisikesele fashion marketile ja sõita läbi vihma tundmatutel tänavatel. Ma tõesti lubasin iseendale, et kooliasjad jäävad täna riiulitele tolmu koguma ja nii ongi. Kõik mu ajurakud vajavad puhkust ning mis saaks olla parem puhkus kui inglise keele asemel oma emakeeles rääkida? Ma väga vabandan, kui viimane mul enam nii ladusalt välja ei tule, aga üritamine on pool võitu!

ps! Homme on isadepäev – kallistage oma isasid! 

ps! “amsterdam.” -Segasummasuvila. amsterdami segasummasuvila. uus ja vana. täpselt nii ma end siin tunnengi. Nii tervitab teid minu uus playlist Spotifys. 

ps! Üks armas sõnum on pildina kaasas.

Hubaseid õhtuid ja kargeid hommikuid,

Lily

45808166_1173083859515711_1640185436963864576_n.jpg

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s