Vaene arvuti

Mu lemmik osa päevast on kindlasti hommik! Mul on nädalavahetuseti iseendaga kokkulepe – ei mingit äratuskella! Las keha ja mõistus puhkab täpselt nii kaua kui vajab või kuni esimesed päikesekiired õrnalt nägu paitavad. Esimese asjana ei loe ma kunagi sõnumeid oma telefonist, vaid panen muusika käima. Tavaliselt rahuliku, kuid pigem positiivse ning tähendusliku. Mulle on harjumuseks saanud leida nädalas 2 – 3 laulu, mis käivad replay nupu peal lugematul hulgal ja uskuge mind, mul lihtsalt ei saa kõrini! Pigem haarab see laul mu keha ja hääle ning te võite vaid ette kujutada, kuidas ma korteris veidralt tantsides ja lauldes keerutan.

See nädal oli esimeseks lauluks Tom Odelli “Half as Good as You”. Sõnadest võiks eeldada, et sellel laulul peab olema mingi sügavam tähendus ja suunitlus kellegi poole, aga mind kõnetas see laul hoopiski oma esimese lause pärast – “I’m sick to death of eating breakfast on my own”. Jah, ma olen ka väsinud üksinda hommikusöögi söömisest. Miks? Sest viimaks olen ma oma tiimi kuulumise sädeme üles leidnud. Ma ei tea, mis Eestis juhtus, aga kui ma oma taguotsa olin Amsterdamis taaskord pehmele diivanile poetanud, siis tuli mul tahtmine midagi korraldada. Jah, ma unistan hommikusöögist koos kohvi lürpivate inimestega, kelle silmad säravad ja ideed jooksevad.

Kahjuks peab see tiimi kuulumine preagusel hetkel siiski tagaplaanile jääma, sest reedel  lõi reaalsus mind rusikaga täpselt silmaauku. Võibolla mõni vanem lugeja mäletab, kuidas ma pidin saama 60 punkti eksamil, et terve kursus läbida. Palju õnne! Ma sain 58 punkti ning täpset 0.09 punkti jäi puudu, et kursus läbi saada. Ma olin sõnatu. Õigemini, ma olin väga sõnakas, kui üle kohviku eestikeelseid väljendeid oma arvuti suunas loopisin. Vaene arvuti.

Mu süda pole vist kunagi nii ebakorrapäraselt löönud kui too pärastlõuna ning tundub, et see ei jäänud märkamata ka ühele püsikliendile kohvikus. Kui ma peaks tema välimust kirjeldama, siis on ta mulle alati meenutanud Rick Sanchezi. Kes teab, see teab. Ta tuli minuga elust rääkima, jagas naljakaid juhumisi oma elust ning viis mu tuju nullist peaagu sajani. Vestluse lõpus käskis ta mul aknast välja vaadata – meie ees oli uduvihm, päike ning taevasse joonistatud vikerkaar. Ma ei unusta toda vaatepilti kunagi!

Ma olin reede hommikul ostunud endale ka kinopileti “Bohemian Rhapsody’le”. Siinkohal pean tänama küll iseennast. Kino on minu jaoks olnud põgenemine reaalsusest. Ma ei vaja kaaslast, et põgeneda. M&M kommid koos mulliveega sobivad ideaalselt. See film jättis taaskord sügava mulje. Minu kummardus Queenile! Sellest filmist haarasin ma ka oma nädala teise laulu, milleks sai “Don’t Stop Me Now”. Kinost rattaga koju sõites uilgasin ma seda laulu nii kõva häälega oma kortermaja ees, et kanalis sulistavad kalad jäid ka kurdiks. Ma tunnen, et see laul tekitab minus tõesti peatamatu tunde. Tühja see kursus. Mis halvasti, see uuesti.

Kolmandaks lauluks on Pur Muddi uus singel “Truth Is” koos Andreas Poomiga. Andrease inglihääl toob külmavärinad ihule ja mul pole midagi lisada nendele sõnadele – tõde on tõesti hirmutav. Miskipärast andis see laul mulle aga veel midagi peale selle teadmise. See pani mind tõde veel rohkem austama, hindama ning vajadusel oma õppetunde looma.

ps! kuula neid laule – võibolla haarab miski neist ka sinu puusad ja hääle!

ps! kuula neid koos kohvi ja koorega! 

ps! “mis halvasti, see uuesti!”

Palju vaff-faid laule teie pühapäeva,

Lily

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s