Valus, eksole?

Life update: Kui ma selle blogipostitusega alustan, siis pole mul veel eksam tehtud. Täna on pühapäev ja kõigest loetud minutite pärast panen ma taaskord oma kooliasjad kotti ning sõidan läbi nutusema ilma raamatukokku. Ometigi tahtsin ma need paar minutit kulutada oma blogis. Ma pole unustanud oma blogi, aga terve see nädal olen ma kulutanud nii palju aega ekraani taga, et järjekordne kirjutamine tundus lihtsalt liig olevat. Ma olen ka oma mõtetega rännunud sinna ja tänna, kogunud neid märkmetesse ja seejärel jälle suure kaarega need prügikasti visanud. Raske on keskenduda, kui eksam hingab kuklasse ja sa oled ebaõnnestunud ühe oma koolitööga. Lubasin endale viimase pärast ka paar pisarat, aga milleks? Tänu sellele ebaõnnestumisele pühkisin ma tolmu põlvedelt ja olen nüüd iga päev korralikult õppinud. Minu klaas on alati pool täis.

 Life update 1: Esmaspäeva hommik. Ma olen vahelduseks oma jalgadelt karvad eemaldanud, riided kohvrisse poetanud ja natukene eksamiks korranud. Mul on tunne, et pea ei võta enam uut informatsiooni, seega toidan oma aju hoopiski järjekordsete isetehtud bataadifriikate ja võileivaga. Kell liigub teosammul ja närv jõuab end vaikselt üles kruvida. Mind rahustab Tussisööjate viimane podcast. Jah, see ajuvaba tekst viib mu mõtted eemale.

Life update 3: Ah? Mis asi see veel oli? 2 tundi, 5 esseed, 30 valikvastustega küsimust. Kuidas palun? No jah, see on ülikool. Palju õnne ja head uut aastat!

Life update 4: Tagasi kodus. Kell on 21.27 ehk täpselt paras aeg endale klaasike veini lubada. Ma olen hetkel täiesti emotsioonitu. Ma pole kurb selle eksami pärast isegi. Ma tõesti loodan, et mul õnnestb 60 punkti saada, et see kursus läbida. Kui mitte, siis proovib detsembris uuesti. Mis seal ikka, elu läheb edasi. Vähemalt andsin ma endast maksimumi. Homme saab viimaks oma sammud Eesti poole sättida, et enda mõtted sujuvalt viia sõprade ja pere peale. Ma pole jõudnud teid viimased 3 nädalat igatseda, aga küll see igatsus jõuab homme lennujaamas kohale. Ma vajan lihtsalt pausi kooliasjadest.

Life update 5: Ma olen lennujaamas!! Igatsus on kohal!! Mul on üks väga kaootiline hommik olnud, aga siin ma olen. Istun ja ootan. Õnneks on täna mul võimalus kirjutada lennukis kõik oma vahepealsed mõtted südamelt ära. Uh, ma vabandan, see postitus on üks segasummasuvila!

Life update 6: Siin lennukis istudes saan ma taaskord aru, kuidas iseenda mõtted võivad olla kõige suuremad vaenlased. Peale eelmist lennureisi on mul ikka natue kõhe siin kabiinis taaskord istuda. Tahaks lihtsalt veini ja magada kuni maandumiseni. Samas naudin ma lendamist. Ilus vaade ja aeg oma blogile! Lausa kaks tundi segamatult kirjutamist. Vedas jälle!

Ma rääkisin kogu selle segasummasuvila postituse alguses, et olen kuhjaga mõtteid kogunud ja siis need prügikasti visanud. Nii juhtus tõesti umbes 50 erineva mõttelõngaga, kuid mitte ühega, mis siiani minu hinge närib. Ma olen viimase kuuga vaadanud kokku 117 tundi filme ja seriaale. Jah, see tähendab, et ma olen käinud umbes 16 korda kinos ja kulutanud väga (väga) (väga) väga palju aega filmide analüüsimisele. Viimane on vist ka suureks teguriks, miks too mõte ei taha mu peast kaduda.

Mõttelõng: Kõik hakkas eelmine sügis. Ma ei mäleta palju sellest ajast, sest ma olin omadega augus. Ma ei vaadanud endale enam peeglist otsa, mu enesekindlus oli miinustes ja suhtlemisoskus haihtus justkui sekundiga. Ma olin kurb ja vihane. Ma võtsin kõik pildid Instagramist maha, ma olin pahur oma sõprade ja perega. Ma mõtlesin, et muudan end paremaks inimeseks. Inimeseks, kellel on iseloom ja see 5-tärni välimus, aga see polnud kindlasti lõpp-produkt. Ma olin üks suur kaos ja seda kõike tänu paarile sõnale, mis pugesid mu hinge tugevamalt, kui ma kunagi oleks osanud arvata.

Vana asja meenutamise põhjus ei peitu mitte soovis kellegi peale näpuga näidata, vaid panna kõigile südamele, et Sinu sõnad võivad pöörata teise inimese maailma pea peale. Paar sõna röövis ühe õhtuga kõik, mida ma iseendas armastasin. Valus, eksole? Ma olen andestanud, aga kindlasti pole ma unustanud. Nüüd olen lihtsalt targem – kui sa soovid välja tuua mu välimuse pisivead, siis ilmselgelt oled sa igav inimene, sest vaid huvitavad inimesed oskavad rääkida ka muudest asjadest kui minu-sinu-tema-kolmanda inimenese parandamatutest vigadest. Ma ei hakka tagasi lükkama, et kindlasti olen ma teise inimese välimust ka ise kommenteerinud. Eks ma olen nendel hetkedel olnud üks igav inimene, vabandust. Pole sinu välimus, pole sinu asi.

Mul on elus vedanud pere ja sõpradega. Kui ma olin 4. klassis, siis mäletan ma selgelt, kuidas emale läbi pisarate üritasin selgitada, et mul pole tõelisi sõpru. Mu ema lubas mulle, et need sõbrad tulevad ja tulidki! Mul on käputäis tõelisi sõpru. Inimesed, kellega koos ma võiks minna maailma vallutama, kes ajavad mind naerma, kellega saab rõõme  kui ka muresid jagada! Nad on see-gased, aga ma armastan neid! Südamest armastan!

Ma panin kõik need armsad inimesed eelmine sügis aga kõvasti proovile iseendaga. Ma teadsin, et vanemate südames valitseb segadus, kui nad peavad vaatama oma õnnetut tütart. Miks on nende alati rõõmsameelne laps järsku kurb ja näost valge? Suhted sõpradega olid teistsugused, sest ma lükkasin kõik iseendast eemale. Ma ei suutnud naerda ja veel vähem suutsin ma vaadata teisi naermas. Kõik tundusid minu jaoks liiga head olevat. “Ma ei tohi enne nendega koos naerda, kui mul pole seda kadestamisväärset välimust ega iseloomu.” Jah, nüüd mõeldes tundub see ju lollus olevat. Veel rohkem teeb haiget mõte, et kuidas  küll ma sain iseendale ja teistele nii teha?

Aga miks see mõttelõng mul peas ikka kerib? Nüüd on sellest perioodist natuke vähem kui aasta möödas, aga võitlus iseendaga pole läbi. Õnneks või kahjuks piinasin ma end 3 kuud karmilt ja siis hakkas asi samm – sammult paremaks minema. Seda ainult tänu nendele lähedastele inimestele, kes märkasid. Nad teadsid mind too hetk paremini kui ma ise. Ma ei oska teid ära tänada. Öeldud sõnadest sai nali ja peegel polnud enam vaenlane. Vähemalt mitte iga päev.

Alates suvest on mul olnud lausa see väga hea periood, kus ma olen vaikselt hakanud austama kõike, mis mulle antud on. Kaks nädalat tagasi vaatasin ma aga üksinda filmi “A Star is Born” ja kõik need vanad emotsioonid olid sekundiga tagasi. Üks või kaks või kolm sõna ja inimene kaotab usu iseendasse. Mina kaotasin usu iseendasse, aga ma ei kavatse seda uuesti teha. Kui sa pole iseenda suurim sõber, siis ei saa ka keegi teine olla. Jäta see endale meelde.

*pühib pisara põselt*

*võtab lonksu külmast kohvist*

*sai kõik südamelt öeldud*

Life update 7: Ma olen kodus. Eesti kodus.

ps! Sa oled ilus!

ps! Sa oled tark!

ps! Sul on imeline huumorisoon! 

ps! Ma mõtlen seda tõsiselt!

Meeldivaid veinielamusi,

Lily

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s