Tagurpidi koer

Ma pole nädal aega mitte midagi kirjutanud. Õigemini olen, aga ilmselgelt on kogu mu sisemine aur läinud koolitööde peale. Raske töö on näha pikkadest jalakarvadest ja soovist end juba ebainimlikult vara kerra tõmmata. Nüüd viimaks võtsin ma õhtu iseendale, seega kohvitassi asemel laiutab mu kõrval hoopiski teetass ja paadikeste asemel hakkavad silma need vastasmaja inimesed, kelle kardinad laiutavad kahte lehte laiali. Mul on vist liiga igav, et too vaatepilt mulle põnev tundub.

Oma kortermajas olen ma hüüdnimeks saanud “the new girl”. Veidral kombel reageerin ma sellele nimele juba ilma suurema segaduseta ning üks või kaks jutuvestlust järjekordse naabriga on jälle maha peetud. Peamiselt küsitakse ikka, kuidas ma hakkama saan või kuidas mul läinud on. See pisikene vestlus võb tervele päevale aga uue hingamise anda.

Eelmine laupäev võtsin ma esimest korda ette katsumuse minna joogasse. Ma lõpetasin lepingu oma eelmise trenniklubiga kiiremini kui alustasin, sest kogesin väga ebameeldivat teenindust. Jah, fingerscrossed, et kogesin sellist asja esimest ja viimast korda siin! Ma ei lasknud ennast sellest aga eriti häirida. Ju pidigi see nii minema, sest nüüd olen ma leidnud endale uue kindluse. Koha, kus esimeses ruumis tervitab alati malbe näoilme ning trennisaalis puuduvad peeglid – armastus esimesest silmapilgust. Ma ei valinud joogat ka mingil suvalisel põhjusel enda uueks treeninguks. Nimelt olen ma juba ammu unistanud, et minu vasak “puujalg” viimaks liikuma hakkaks, pidev mõttelõng vähemalt tunnikeseks puhkust saaks ning  järsku ka õudusunenäod mu aju filmilindilt maha jookseks. Eks näis, kuidas need tagurpidi koerad ja üles vaatavad kobrad mind aidata saavad!

Lõpuks olen ma ka oma jalgratta korda saanud. Ma pole päris kindel, kas see on hea või halb, sest jalgrattas annab taaskord võimaluse tormamiseks. Ainult haige põlv hoiab mind veel laisklooma kombel viimasega liikumas või mõnikord lausa sunnib jalataldu kulutama.

Kohe esimesel päeval, kui ma oma parandatud pilliga tagasi koju sõitsin, siis tuli üks meesterahvas minu kõrvale. Ta tegi mulle komplimendi, viskas rõõmsal viisil “high five’i” ja tuletas mulle peale rasket päeva taaskord meelde, miks ma armastan Amsterdamis elamist. Isegi kui minu elu möödus see nädal justkui tavaliselt, siis armunult jalutavad vanapaarid on sügisest teinud uue kevade, muusikud kanalite ääres panevad ka kõige pisemad kodanikud lustakalt tantsima ning iga koduputkas joodud kohv joonistab ikka ja jälle taevasse uue vikerkaare!

ps! Leia rõõmu pisiasjadest, sest see muudab ka kõige tavalisema nädala eriliseks!

ps! Isegi mina vedasin oma kooliasjad see nädal õue, sest ilus ilm ei vääri raiskamist!

Rahulikke hingetõmbeid,

Lily

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s