Ootamatu külaskäik

Alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud. Neljapäeva õhtul olin ma kindel, et veedan reede oma väga kalli sõbraga Amsterdamis, aga järgmisel hommikul võtsin ma lennupileti Tallinna. Ei, ma ei võtnud piletit oktoobriks ega ka jõuludeks mitte, vaid 28. septembriks. Viskasin oma 3 särki, puhta aluspesu ja paksu õpiku seljakotti ning jooksin lennujaama. Spontaansus? Täitsa võiks seda nii ju nimetada, aga spontaansuse ajendiks polnud mitte koduigatsus, vaid tervis, mis otsustas mind reedel juba kella neljast hommikul üleval hoida. Peeglist vaatasid juba teist korda vastu punased silmad ning keha oli väsinud köhimisest. Mul oli abi vaja. Mul oli kohe abi vaja!

Tallinna lennujaama jõudes tervitas mind muidugi mu ema imeilus lai naeratus ja soe kalli. Viimaks on meil võimalus jagada segamatult oma tavapärast naistejuttu! Amsterdamis olles unistasin ma juba viimased 3 nädalat Rösti kaneelisaiakestest. Ma pole eriline saiasõber ja mu menüü võib olla ka 100% “patuvaba”, kuid need ahjusoojad pätsikesed lihtsalt sulavad suus! Juba autosse istudes oli kolmas lause ehk alandlik vingumine mu suust: “Palun lähme Rösti. Ma ei suuda enam.” Kahjuks ei täitunud mu soov siiski kohe ning autosõit viis mind hoopiski Tallinna Valvekliiniku ukse taha.

Sõbralik vene rahvusest naisterahvas palus mul vihmamantli kappi panna ja suunduda valge ukse poole, kus arstitädi juba ootama pidi. Mulle ei meeldinud arstid, kui ma väike olin. Õigemini olen ma rusikaga isegi arstile väikse kõksu vastu nägu pannud. Ma ei olnud vägivaldne laps, aga kui keegi tuli sind peale adenoidide lõikamist kohe näppima, siis pisike Lily seda enam taluda ei suutnud. Vähemalt tõi mu ema peale seda intsidenti mulle jäätist ja päev oli korras. Tulles tagasi aga tänapäeva, siis arstidega mul enam probleemi pole. Mingi hetk tekkis lausa soov ka ise paberid arsti erialale sisse anda.

Reedel tervitas mind aga kabinetis armas noor arst, kes kuulas, uuris ja puuris mu tervist. Järeldus – kopsus on lima, mis on vaja kiiresti välja ravida. Ravikuur sisaldab antibiootikume, silmatilku ning p-uu-hkamist! Järgmine sihtpunkt oli apteek ning oeh, vana hea Balti Jaama turg. Kodus sai viimaks pikutada oma pehmes ja mugavas voodis, juua teed ning lugeda ajakirju. Vot see on alles puhkus ja ravi.

Aeglased hommikud on mu lemmikud. Ma kipun olema pigem varajane ärkaja (kui suve muidugi mitte arvesse võtta), aga Amsterdamis mul neid aeglaseid hommikuid polnud siiski praktiliselt kuskilt võtta. Isegi kui ärkan kell seitse, siis ikka on vaja joosta kohe turule, kooli või koristada ja õppida. See laupäev ma end aga kõige sellega ei piina ning otsustan perega võtta hoopiski pisikese jalutuskäigu vanalinnas asuvasse Chocolala kohvikusse. Suur – Karja tänaval asuvas šokolaadihõngulises kohvikus on keldrikorrus tehtud pisikeseks muuseumiks. Kui ajalugu sai uuritud, siis suundusime alumiselt korruselt taas ülemisele, tellisime endale head ja paremat ning nautisime oma venivat hommikut edasi. Järgmiseks sihtpunktiks oli Arsenali keskuse õunafestival ning siis juba parima sõbranna heleroheline diivan ja kerged latted vana hea semuga Tellisikivis. Jah, nad on osake minu puhkusest!

Õhtu oli siiski veel noor, seega tuli ette võtta tavapärane ema-tütre kinoskäik. “Life Itself” jättis kustumatu mulje. Filmide ajal nutmine pole minu teema, aga see film kiskus isegi minul soolase pisara põsele. Lugu, mis näitab, kuidas ühest või teisest otsusest, liigutusest või suhtumisest võib muutuda kogu sinu elu. Ühesõnaga – mõtlemapanev. See ei jää kindlasti ainukeseks korraks, kui ma seda vaatan, sest kohati tundub isegi, et palju olulisi asju jäi märkamata. Uus kord, uus pilk.

Täna hommikul naudin ma aeglast hommikut koos Rösti kaneelisaiakeste, kuuma kohvi ning taaskord ajakirjadega. Jah, mu ema võideldud kuue viimase kaneelisaiaga. Ta on tõeline lõviema! Kahjuks koputab nüüd ka reaalsus natukene õlale. Ma kavatsen seda veel täna eirata ning nautida puhkamist, kuid üheotsapilet Amsterdami on siiski tarvis ära osta ja ka õpikust paar lehekülge edasi liikuda. Vähemalt lähen ma teisipäeva varahommikul tagasi tervema inimesena. Akud on peaaegu laetud ja kolm nädalat kooli tundub lapsemäng nüüd olevat.

Kui alguses ma tõin juba välja, et kõik ei lähe nii nagu planeeritud, siis käib see ka selle postituse kohta. Tuleb säilitada oma go with the flow suhtumine, sest mõnikord peavadki asjad natukene teistmoodi minema. Ma olen rahul, et asjad seekord nii läksid.

ps! Röst asub Rotermanni kvartalis. Neilt saab ka kohvi koorega…Vaieldamatult minu lemmikkoht Tallinnas!

ps! Hoidke oma tervist ja võtke aega puhkamiseks!

Aeglast pühapäeva,

Lily

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s