Ai, jälle see kookospiim!

Veider, kui palju võib inimene aastaga kasvada. Kindlasti oled sa märganud, kuidas vastsündinust saab aastaga ringi ukerdav põngerjas või sinu nägu muutub “vanemaks ja targemaks”. Kasvamine ei pea toimuma aga ainult välimiselt, vaid ka sisemiselt. Võrreldes eelmise aastaga ma olen kasvanud igas mõttes. Ma olen tõstnud enesekindlust oma välimuse suhtes. Selle puhul jään ma iseendale kindlaks – lihtsuses peitub võlu. Samuti keskendun ma viimaks palju rohkem iseendale, mitte teistele. Ma olen muutnud oma harjumusi nii kodus kui ka väljaspool. Blogimine, õppimine ja lugemine annavad mulle päevast päeva julgust kasvada edasi ning võibolla teha teoks 10 – aastase Lily unistus – muuta maailm paremaks paigaks.

Seitse koera ühe omaniku kohta ega kass baarileti taga pole Hollandis mingi haruldus. Selle nädalavahetuse üllatuseks oli aga mu isa, kes oma tiheda graafiku vahelt leidis ikka aega, et visata pilk ka mulle peale. Vot see oli üks südamlik nädalavahetus täis häid toite, mõttetööd parandavaid kohvisid, shoppamist, sisukaid jutuajamisi ja veini nautimist “Tomb Rideri” filmi saatel. Vabandust, tee nautimist, sest reedene rahetorm röövis mu tervise taaskord. Pole hullu, Amsterdamis on see tavaline. Lõpuks pidi saabuma ka esimene koduigatsus. Peale isa lahkumist tagasi Eestisse tuli see nagu välk selgest taevast. Pole hullu, ma sain sellest üle.

Ma olen mitu korda mõelnud, et miks ma ei kirjuta midagi eriti negatiivsest vaatepunktist. Kas ma siis tõesti käin kogu aeg naeratus näol ringi ja säran nagu väike päike? Kindlasti pole see päris nii ja ikka tuleb hetki, kus üks või teine asi ajab närvi. Hea näide on kasvõi reedene loeng, kus ühe tüdruku matsutamine mu närve sõi või teise tüdruku istumisasend meenutas mulle lahtiseid kääre. Ikka ja jälle meenutan ma iseendale, et kõik on suhtumises kinni. Eile suutsin ma endale ka terve kookospiima peale valada, tõmmates sama hetk näpu kahesti kohast veriseks. No mis seal ikka, need on ju kõigest riided ja plaastrid asuvad arstirohukarbis. Per aspera ad astra* meenutas eile mu parim sõbranna. Iga päev tasub pingutada positiivsema ja parema iseenda poole ning ei tasu unustada, et kõik päevad polegi vennad! Jätame selle negatiivsuse Delfi kommentaariumitesse ja jätkame humoorikalt positiivsel lainelaual.

ps! pisike pildiseeria südamlikust nädalavahetusest

ps! suhtu see nädal natuke positiivsemalt iseendasse

*Tellib uue kohvi, et koju jalutades näpud soojas püsiks*

Pikad paid,

Lily


*Läbi raskuste tähtede poole 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s