Uhiuued proteesid

on

Mul on alates neljapäevast olnud variant a) liiga palju vaba aega või b) tõeline lähedusevajadus tekkinud. See ei tähenda, et ma peaks nüüd kellegi kaissu pugema, aga asi on pigem selles, et ma igatsen oma sõpradega näost näkku rääkimist, nende kallistamist ja kasvõi kinos käimist. Ma pole kordagi kurb olnud, ausalt (!). Ma olen lihtsalt inimene. Mul olen iseendaga olles avastanud, kui vähe ma tõesti vajan selleks, et päästa end kurvast meeleolust ja kasvõi hetkeks end naerma ajada.

*Valab oma kohvile mandlipiima peale, et too kiiremini jahtuks*

Mulle meeldib hollandlaste otsekohesus väga. See on kohati isegi naljaks. Eile põrkasin ma kokku oma naabrinaisega ning esimese kolme lausega suutis ta välja tuua, et mul on breketid ja ka tema külastas just täna oma kikude arsti. Seepeale avas ta oma laia naeratuse ja välgutas mu ees oma uhiuusi proteese. Vot see oli omamoodi icebreaker. 

Kogu mu kodukant siin on väga meeleolukas. Õigemini võiks öelda, et see pisike eraldatud riba, mille peal ma elan, on väga meeleolukas. Nii mõnigi kord, kui ma satun kella 2-3 vahel öösel koju tulema, siis on mu maja ees alati 4 neegrit, kes on tarvitanud seda pehmemat uimastit ja üritavad nüüd kala püüda. Fingerscrossed, et need kalad saavad enne tarvitamist küpsetatud ka! Samuti on meie korterelamule kombeks korraldada kogu aeg BBQ õhtuid. Kõigepealt on eelpidu, kus soojendatakse grillid üles ja tehakse esimesed joogid, järgmine päev toimub päris “borrel” ja viimasel päeval, milleks tavaliselt pühapäev, on järelejäänud toidu söömine. Suure koguse järelejäänud toidu söömine. Hollandlasi võiks võrrelda Haribo kummikarudega. Nad on värvilised, teevad iseend, lapsi ning emasid-isasid rõõmsaks ja ühe paki karud kipuvad ikka üksteise külge kleepuma.

Hollandlased, minu kodukant ning huvitavad naabrid on vaid pisike osa sellest, mis on mind viimaste päevade/nädalate jooskul suutnud naerma ajada või hoidnud ära selle pahura meeleolu. Ma ei usu, et oleks suutnud Tallinnas ikka naerda, kui ma oleks saanud nädala jooksul 3x läbimärjaks rattaga sõites. Vot nii märjaks, et 3 tundi kestnud loeng möödus tilkuvates riietes. Siin ma vaatan seda pigem kui väljakutset. Raske on, aga kui keset tänavat saab kõva häälega öelda sind veega täis pritsinud autole “mu*****ne(!!)”, siis kodus ilmub küll see hea muie näole taaskord. Õnneks on meil olemas ka Facetime, kus saab oma sõpru ja pere päeva uudistega tüütamas käia või Messenger, kus saab Bibiga jagada muljeid järjekordsest turukülastusest. “MA SAIN 2 MANGOT 1.5 EUROGA” – vot nii vähe on õnneks vaja!

Ma olen saavutanud lõpuks rutiini. Sinna hulka kuuluvad imekombel ka söögitegemine, trenn ja “Friends” sari. Jah, ma nädal tagasi vaatasin viimase osa sealt, aga kes ütles, et ma jälle algusest alustada ei või. Uskuge mind, see ajab mind ikka südamest naerma! ps! Kui teil on veel häid sarju soovitada, siis ootan – ootan – ootan!:)

ps! “Borrel” on hollandlaste istumine, kus juuakse veini/õlle ja süüakse hääd toitu. Tavaliselt ei pea söögi-joogi eest midagi maksma.

ps! Stay tuned, järgmine peatükk on vaid paari lonksu kaugusel!

Kallistan kõiki!

Lily

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s