Uber on nõrkadele

Mul on neli tundi aega järjekordse hullumeelse peoni. Pidu, mis lõpetab selle tutvumisnädala ja annab viimase tõuke ülikooli alustamiseks esmaspäeval. Ma tunnen, et ma vajan seda rutiini, mis sisaldab kooli ja trenni oma ellu juba. Ma tean, et see tuleb raske, aga kui ma näen oma kursuse kataloogis, et kohustuslikuks osaks on “How I Met Your Mother’i” vaatamine, siis kerkib kerge muie suule küll.

Ma olen selle nädalaga õppinud oma ebaõnnestumiste üle naerma ja ma võin ausalt öelda, et see on ühe hea enesetunde võti. Kõik ebaõnnestuvad vahepeal, aga iseenda üle tuleb osata nalja teha. Minu ebaõnnestumiste hulka kuuluvad kindlasti googlemaps‘i valesti kasutamine, vahepealne kokutamine inglise keeles kui ka äärmiselt vihmasel päeval kõige “vihmakindlama” riietuse valimine. Viimase puhul oleks ma Eestis päästnud end Uberi või Taxify tellimisega. Siin ma vaatan oma pangakontot ja jalgratast ning otsustan välgukiirusel jalgratta kasuks, sest ega ma siis suhkrust tehtud pole.

Terve nädal olen ma kohtunud väga suurel hulgal uute inimestega, seigelnud uutel tänavatel, sõitnud kõrvaklapid peas jalgrattaga (jah, see on suur edusamm), jõudnud koju kell 3.30 hommikul, sest kino sai kell 3 läbi, nautinud aega silent disco’l  Foam’i muuseumis, kuulanud hollandlaste ebanormaalset head muusikat ning nautinud nende maitsekat riietumisstiili, avastanud kõige kodukootuma kohviku peaaegu kortermaja eest, leidnud oma kehalt vähemalt 10 sinikat rattaga jukerdamisest ning kahjuks kallistanud ühel õhtul oma vetsupotti, sest haigus lõi taaskord labidaga pähe mind.

Inimesed, kes teavad mind paremini, on vist aru saanud, et mulle pigem meeldib kuulata ja vaadata teisi, kui ise avaldada oma arvamust. Kui ma olen sinuga rääkinud järjest rohkem kui kolm tundi, siis tea, et sa oled eriline. Ma olen väga palju pidanud esinema oma elus ja vajadusel suudan ma endast alati selle “jutuka Lily” väja võluda, aga smalltalk pole minu teema. Ma olen selle nädala jooksul jälginud kõiki oma grupis hoolega ja võib vist öelda, et valinud välja endaga kõige sarnasemad inimesed, kellega võiks koos õppida, väljas käia ja ülikool üle elada. Veel üks igati positiivne saavutus!

Ma ei oska järgmisest nädalast veel midagi oodata. Kindlasti hirmutab mind teadmine, et ma pean kolmapäevaks juba ligi 30 lehekülge läbi lugema, aga samas ootab mind iga teisipäev ees kinokülastus. Tundub, et töö ja lõbu käivad edaspidi üheskoos.

ps! Kui ma täna hommikul läksin endale koduputkast kohvi haarama, siis paitas mu kõrvu Tom Michi “Movie” laul, mis alates detsembrist mu ühes playlistis end peidab. See muutis iga lonksu mu kohvist veelgi nauditavamaks ja ma loodan, et muudab ka sinul!

Päikest,

Lily

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s