Ainuke eestlane

Ma võin käsi südamel lubada, et kooli ajal ei kirjuta ma kindlasti nii palju kui preagu. Hetkel ma aga naudin seda. Ma jõuan iga päev kuskil kuue paiku koju, kokkan natukene, vaatan laevukesi võrkkiigest ja üritan oma mõtteid koonadada. Viimased neli päeva on olnud kõik omamoodi põnevad. Kui muidugi välja arvata see, et ma olen suutnud endale väga koleda köha ja nohu saada. Jah, sellise köha, mis äratab sind 6.30 üles ja nohu, mis sunnib sind oma viimast tarkust ka välja nuuskama, aga eks ta ole elu osa. :’))

Kahe päeva jooksul ülikoolis sain ma tuttavaks rohkem kui kümnest erinevast riigist pärit üliõpilastega. Üllataval kombel on Rumeeniast pärit üliõpilasi minu kursusel kõige rohkem. Lisaks nendele on inimesi Rootsist, Ungarist, Poolast, Bagladeshist, Brasiilliast, Hispaaniast, Filipiinidelt, Jaapanist, Hiinast, Türgist, Prantsusmaalt, Hollandist, Soomest, Venemaalt, Inglismaalt, USAst ja Norrast. Kõige veidram on veel see, et üldjuhul on neid kõiki 2 või 3, aga eestlasi on ainult 1. See olen mina. Peab vist lippu kõrgel hoidma?

Ma liitusin ka ühe student associationiga nimega “Off-screen”. See on suunatud minu eriala inimestele, kus tegeletakse filmimise/fotograafia/meediaga. Student association sarnaneb minu arust natukene algklassides käidud huviringidele. Nende põhiidee on pakkuda üliõpilastele lisaks õpingutele ka muid tegevusi, s.h luua uusi sõpru. Üheskoos korraldadakse igasuguseid üritusi, käiakse 5x aastas reisimas, juuakse iga esmaspäev üheskoos õlle ja veini ning räägitakse niisama elust. Ma ütlen ausalt, et ma siiski tahan oma õpingutele ning trennile keskenduda järgmine aasta, aga kes siis ei vajaks endale inimesi, kellega minna “närve rahustama” mõni õhtupoolik?

Ma olen suutnud teha ka ühe väga olulise ostu vahepeal. Ei pea just geenius olema, et jalgratast pakkuda. Elu on tänu sellele läinud palju kergemaks kui ka kiiremaks. Kui enne kõndisin ma kodust ülikoolini 40 minutit, siis nüüd võtab see vahemaa aega vaid 9-13 minutit. Oleneb sellest, mitmele turistile sa suudad otsa sõita ja vabandust paluda.

Iga päevaga tunnen ma end juba üha rohkem Amsterdami elanikuna. *Võtab lonksu oma jahtunud kohvist, tõmbab lohvakad püksid jalga ja suundub ratta juurde, et turult head ja paremat tuua.*

Päikest,

Lily

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s