Uus kodu(?)

Ma olen nüüdseks seda ühte postitust kirjutanud kokku kolmes erinevas kohas. Aga huh, ma olen nii kaua aega tahtnud juba midagi kirjutada. Mu telefoni note on pisikesi märkmeid täis ja kalenderit täidavad erinevad värvid. Ma olen nüüd viimaks jõudnud oma sihtpunkti – Amsterdami! Lennureis siia venis nagu härjaila, aga andis seejuures parajalt aega, et mõelda oma järgmise postituse peale. Mõtted uitavad ühest ilmakaarest teise ja kõik peab ju kuidagi paberile saama. 

Aasta võib tunduda pikk aeg, aga kui me mõtleme sellele, et esimene “Imeliste” osa tuli välja 2004 ja nüüd on aasta 2018, siis tundub aeg lausa lendavat. Täpselt aasta tagasi kirjutasin ma oma toas whiteboardile 6 asja, mis on vaja ära teha enne, kui saan tulla südamerahus välismaale õppima. Mulle meeldib olla organiseeritud ja listid on mu suurimad abimehed. Kui asjad nimekirjas on ristikese taha saanud, siis võin ma olla 110% go with the flow inimene või vedeleda terve päeva diivanil. Viimast õppisin ma alles sellel suvel, sest ma pole just puhkamiseks loodud inimene. Vähemalt seda ma arvasin enne.

Pole päris kindel, kas südamerahu on nüüd saabunud, aga kõik 6 asja listis on täidetud. Viimaks saan istuda oma uues kodus ja nautida võrkkiigest vaadet kanalile, kus nii pisikesed kui ka suured paadid oma rada kulgevad. Õues on ligi 24 kraadi ja pisike tuuleiil paitab nägu. Kohv jahutub tassis, vajalikud toimetused said eile tehtud ja ma tunnen, et olen valmis uuele päevale vastu minema. Ma olen alla 24h siin olnud, aga ma võin oma korterit juba koduks kutsuda. See on hubane, mu asjad asuvad omal kohal, toidupoest on esimesed sisseostud tehtud ja ma olen suutnud endale isegi süüa teha. Jah, ma tegin pastat juustuga, aga see oli vaid äärmiselt tühja kõhu süü. Ma ei tea, kas põhjus on mu riietumisstiilis või on mulle otsa ette kirjutatud “palun tule minuga hollandi keeles rääkima”, aga oma kahe pisikese jalutuskäigu jooksul on 3 hollandlast üritanud vestlust alustada. Kahjuks vaatan neid mokk töllakil ja vastan kerge naeratusega siis inglise keeles, et ma ei saa neist aru. Vähemalt motiveerivad nad mind hollandi keelt õppima.

Hetkel tunduvad kõik jalutuskäigud erilised – põnevad poekesed, teismoodi inimesed, võõras keel ümberringi. Kõige rohkem uudishimu tekitavad minus tavalised toidupoed. Ma pole eriline kokkaja. Ma süüdistan selles meie 24 tunni süsteemi, kuhu mul enne k-uuuida-gi ei mahtunud see söögitegemine. Nüüd, kui ma üksinda elan ja veel Amsterdamis, siis pean ma selle ära mahutama. Väljas söömine on äärmiselt kallis, seega varun ma enda sügavkülmiku brokkolit ja lillkapsast täis ning hoian hinge kinni, et mul kiirest kopp ette ei tuleks. Jah okei, ma siiski oskan endale ka riisi (ning pastat hehe) keeta ja ma võiks terve päev ainult s(š)muutidest toituda, aga juurikad eelkõige ja peale seda alles kõik muu! 

Täna-homme on mul esimesed tutvumispäevad oma ülikooli osakonnaga. Ma olen rohkem kui elevil. Ma olen nii palju juba seinaga rääkinud, et aeg oleks end kellegagi tuttavaks teha. Ma tahaks endale ka ratta kiiremas korras muretseda, aga eks näis kuidas need asjad kulgevad. Üks lonks kohvi korraga, et tunda maksimaalset naudingut siiski.

Kallistan!

Lily

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s