Teekonna algus

Tere, armas lugeja!

Mina olen Lily. Tüdruk, kes astub peagi Tallinn – Amsterdam lennukile, et teha algust uue ning loodetavasti põneva teekonnaga University of Amsterdam ülikoolis. Ma arvan, et esimese asjana oleks kasulik leida kohe vastus küsimusele, miks ma alustasin blogi pidamist? Kas meid siis pole nii palju, kes sätivad oma sammud lennukile ja võtavad vastu väljakutse alustada ülikooli välismaal? Mis selles nii erilist saab olla?

Selle blogi pidamisel on mitmeid põhjuseid:

  • Mulle meeldib, kui inimesed on ausad ja ma tahan olla aus iseenda ning oma tunnete vastu. Ma kirjutan eelkõige iseendale, et hiljem saaks ikka oma vigade üle naerda.
  • Ma lähen õppima Media & Information eriala, kus blogi pidamine tuleb mingi hetk ka kohustusliku osana. Miks mitte alustada siis kohe preagu, kui mul päriselt on ka midagi öelda?
  • Koolis räägitakse vaid vähesel määral sellest, milliste katsumustega tuleb sul silmitsi seista, kui kandideerid välismaale. Jah, täna on 3. august ja ma olen siiani kodutu.
  • Ma olen alati väikest viisi unistanud oma blogist. Tundub, et aeg on oma unistus teoks teha.

Hetkel on elus täpselt selline aeg, kus üks hetk tunnen ma end maailma kõige õnnelikuma inimesena – mu elus on inimesed, kelle eest ma oleks nõus kuuli ette hüppama, armastav pere, palju vaba aega ja ülikool ukse ees ning siis tuleb see järgmine hetk – ma istun üksinda oma pisikeses korteris diivanil, pisarad voolavad mööda põski ja peas tiksub väike kell, mis sisendab paanikat, et peagi olen ma üksinda keset Amsterdami. Ärge saage valesti aru, ma olen valmis välismaale ülikooli minema, aga kõige raskem osa selle juures on just praegu. Viimased failid on vaja ära täita, tervisekindlustus teha, korter endale hankida, lennupiletid ära osta, sinna tänna kolmandasse kohta end regada ja siis veel Eestis kõikide sõpradega kokku saada, jagada oma mõtteid ja tundeid, öelda häid soove nii mõnelegi tulevasele rändurile. Ma tunnen, et kogu see vahepealne tiks on justkui kohv kooreta. Piisavalt kange, natuke mõru, aga varsti tuleb hetk, mil külmkapi uks avaneb ja koor saab peale valatud. Ootusärevus kasvab ja eks tulebki endale sisendada, et kõik päevad polegi vennad.

Päikest,

Lily

Ps! Selle blogi lugemine on 100% vabatahtlik. Soojalt soovituslik haarata endale kohvitass kõrvale ja valada tilk koort peale.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s