Iga lõpp on millegi uue algus

Ma olen täna erakordselt varajane. Peamiselt vist seepärast, et verejanulise sääse hammustus minu paremas põlveõndlas ei andnud enam rahu kui ka kutsika pärast, kes meil kodus juba neljandat nädalat ringi sebib. Ma olen olnud augustikuu tööpäevad täiskohaga ema ning nädalavahetusteks põgenenud sinna, kuhu süda on viinud. *Koristab ümber lükatud veekausi -> vajutab kohvimasina sisse ->…

Kuhu panna energia?

Seekord olen mina taaskord tagasi kirjutaja positsioonil. Ma olen ignoreerinud seda  juba pikalt, sest mu ajurakud on läinud suverežiimile ja pikad hommikud on veninud paljudel päevadel lõunasse või halvemal-paremal juhul isegi õhtusse. Minust on saanud poolekohaga ema kutsikale Torm, kes ööune veedab voodis ning lõunauinakuks nurub kohta süles. Nüüdseks on küll sülesolemine läinud tunduvalt raskemaks,…

Keegi võõras

*Võtab sõõmu Brightwater Bay sauvignon blanci* Tere. Mina olen Henry ja see on minu külalispostitus mu õe blogisse. ‘Sup bitches? Alustaks sellega, et selle talveni olime õega läbi saanud pigem pinnapealselt. Võib öelda, et mu õde isegi kartis mind veidi. Peamiselt sellepärast, et ma olin aastaid enesessetõmbunud, aga see pole praegu oluline. Nüüd on mul…

Pisarateni igatsetud

Vahepeal tasub lisaks perele ka sõpru kuulata – pole mõtet end sundida, kui pole seda õiget tunnet. Mul pole viimasel ajal olnud kirjutamisega kohe üldse seda õiget tunnet. Jah, isegi kui mu kõrval on olnud imeline tass kohvi või selja taha on jäänud omamoodi hetki täis nädal. Ma olen usaldanud oma sisetunnet ja lükanud kirjutamist…

Pasta, pulmad ja papa

Täna on taakord natuke kaootilisem postitus. Nimelt veetsin ma enda viimase nädala Itaalias. Ma lülitasin end välja enamus suhtluskanalitest, et haarata seda seiklust võimalikult palju iseendasse ja mitte näidata seda pidevalt teistele. Küll aga kirjutasin ma reisist üles kõige paremad hetked ja klõpsutasin pilte enda telefoni, et viimaks tulla alati tagasi selle peatüki juurde oma…

Tülpimuse parim ravim

Täna on küll üks nendest päevadest, kus isegi mu kulmud higistavad. Temperatuurimõõt on kerinud 30 kraadi peale, aga mina lürbin ikka oma sooja kohvi koos koorega. Kohviku ülakorruse inimesed räägivad oma tugeva briti aksendiga õnnelikust eluviisist ja jagavad oma külluslikku naeru kõigiga. Seda võib vist kutsuda pühapäeva võluks? Esimese ülikooli aasta peatükk on peaagu suletud….

Keset tantsupõrandat…üksinda

Jaanuarikuus kirjutasin ma oma blogisse, et tegin uue tatoveeringu. Lihtne joonistus, mis jääb minuga terveks eluks. Nüüd tuletab see mulle päevast päeva meelde, et kui midagi teed, siis ikka südamega. Eile kohusin ma aga inimesega, kelle silmadest säras vastu südamega tehtud muusika, liikumisest kumas vastu armastus oma töö vastu ja tema suhtumises polnud grammigi üleolevust….

Lihtlabasest teretamisest

Ma olen oma kodus üksinda, kell tiksub vaikselt taustaks ja aknast kostub vee õrn sulin. Inimene harjub kõigega. Ma olin harjunud pideva üksindusega, aga miskipärast tunnen ma peale kõiki neid nädalaid veidralt. Veider on olla üksinda korteris, mis on viimased nädalavahetused majutanud mu pere ja sõpru, aga üksindus kulub vahelduseks taaskord ära. Ma tahan teha…

Aus huumor

Ma ütlesin peaaegu kuu tagasi oma sõbrale, et mul on vist aeg blogi kinni panna. Täna ma tunnen, et ma oleks endale labidaga väikse kolksu andnud, kui viimast oleks teinud. Olete valmis uueks peatükiks? Mina igatahes olen! Ma hiljuti lugesin enda esimesi postitusi, mis nüüd kõlavad isegi natukene naiivsena. Ma tunnen, kuidas see aasta on…

Kuhu sa end segad?

Vahepeal on vaikus hea. Eelkõige on vaikus hea kirjutamiseks, aga ma pole enam ammu vaikust kogemud sellisel viisil nagu enne. Ma otseselt ei kurda, sest vaikus on täitunud turvaliste helide ja eesti keelega. Ei, ma pole endale ühtäkki eestlasest poisssõpra võtnud, vaid majutan oma katuse all sõbrannat. Ma kahjuks pole just maailma parim host, sest…